Raseda pihtimus: olen nii rahulik, et see muudab murelikuks
Olen pakkinud kokku haiglakoti, sättinud valmis voodi ja ostnud ära asjad, mis tunduvad hädavajalikud.
Viimasel visiidil ämmaemanda juurde sain ma teada, et lõpuni ma beebit ei kanna ja poiss soovib varem tulla. Nimelt on mul emakakael lühenenud ja ka avatust on juba terve sentimeeter. Natuke tekitab minu rahulikkus isegi muret.
Tundub, et minu rasedus on üsna ebatavaline: ei ole oksendanud, iiveldanud, tujutsenud, paistetanud ega pardi kombel paterdanud. Juurde olen võtnud omajagu ja näen välja nagu pall, aga miski ei sunni mind diivanile lösutama või varem voodisse ronima.
Olen üldiselt karske eluviisiga ja alkoholist ega tubakast lugu ei pea, seega tuli mul piirata vaid kofeiinitarbimist ja muutused ongi 9 kuu jooksul pigem välised.
Meie poja on planeerimata ja tuli meile üllatusena, kuid ta on siiski väga oodatud. Olen mõelnud, et võibolla mõjutabki minu rasedust just see, et ma pole ise ennast peast vigaseks mõelnud.
Ma pole kunagi olnud eriline lastearmastaja. Ei aja mind vankrit lükkavad emmed pöördesse ega tekita tahtmist korvide sisse kiigata. Kui keegi oma last sülle pakub, siis pigem keeldun viisakalt ja vaatan eemalt. Ma ei ole beebisid kunagi eriti armsaks pidanud, ometi enda omaga läbi kõhu jutustan iga päev, rääkides, kuidas emme ja issi teda ootavad.
Usun, et paljud ahhetavad ja ohhetavad, et keegi selline lapse saab, aga oma laps on ikka teisest killast.
Tahtsin lihtsalt jagada oma raseduse eripära. Võibolla leidub keegi, kes minuga sarnaneb. Selleks, et oma last armastada ei ole vaja olla iga tite peale pöördes.
Ma ei tea, mis minu rasedusega on ja miks ma nii rahulik olen, aga tean, et seda last minu sees hakatakse väga palju armastama.
