Ma olen valgekrae välismaa firmas ja minu kuupalk ei küündi siiski Eesti keskmiseni. Kui olin töövõimetuspensioniga kodune, siis sain päris hästi hakkama oma 200 euroga kuus, kuna mul pole vaja võlgasid, eluasemelaenu ega makse maksta, sest elan ema juures. Siis veel imestasin, et kuidas inimesed hakkama ei saa. Nüüd käin tööl ja saan ka pensionit edasi, kuid nüüd on raske toime tulla. Elan siiani emaga ja midagi pole nagu muutunud, kuigi arvasin, et kui tööle saan, siis saan ka iseseisvalt hakkama. Muutunud on ainult see, et pean tööl käima. Sellega kaasnevadki suured kulutused.

Enamik inimesi peab tööle minemiseks kasutama ühistransporti või autot. Autokulude alla kuulub palju rohkem kui ainult bensiinikulu: remont, ülevaatus, kindlustus ja enamikul inimestest ka liisingumakse ja kohustuslik hooldus.

Enne meikisin ennast vaid välja minnes ja seda tegin paar korda kuus. Nüüd pean ennast meikima iga päev ja samad asjad, mis enne pidasid vastu aasta aega, saavad nüüd otsa juba kahe kuuga.

Kontoris ei tohi teksadega käia. Enne olid mu kapis ainult teksad. Nüüd on vaja kogu aeg osta uusi riideid, sest iga päev ei jõua ju ühtesid puhtaks pesta.

Iga päev on vaja lõunat süüa. Kodusena sai kasutada kuivaineid, mida ikka kapis leidus. Nüüd pean iga päev poes käima, sest meie kontoris toitutakse tervislikult ja vaadatakse viltu, kui söön makarone.

Kuidas saab olla nii, et tööl käies ja palka teenides oled vaesem kui riigilt peenraha saades ja kodus istudes? See ongi valesti. Pensionid on ka liiga väikesed, et inimene iseseisev saaks olla, sest kui pole pärandatud oma kodu, siis on ikka väga raske hakkama saada.

Üürikorteri üür on alates 200 eurost ja talvel lisanduvad kommunaalarved on pool sellest juurde. Kuna üürikortereid on üldse väga vähe saada, siis peab töökohast kaugele kolima ja sellega kaasnevad jällegi lisakulutused. Kui ostad endale kodu, siis maksad elu lõpuni laenu ja pead terve elu kulusid kõvasti kärpima.

Kui sõidan õhtul töölt koju, näen väga paljusid autosid liikumas hoopis Tallinna poole. Tean, et enamik inimesi maakohtadest käib linnas tööl, aga et inimesed linnast käivad linnast väljas tööl? Tuleks luua süsteem, kuidas inimesi ümber paigutada: Keila inimene saaks Keilasse töö ja Tallinna inimene Tallinnasse. Praegu käib Tallinna inimene Keilas tööl ja Keila inimene Tallinnas. Muidugi on oma kollektiiv kalliks saanud, aga seetõttu tulekski inimesi suunata juba tööd otsides. Töö leidmiseks võiks riik abi pakkuda. Iga firma peab ju teatama sellest, kui otsitakse uut töötajat. Nii võikski riik korraldada selle, et info jõuaks kohalike inimesteni. Näiteks võiks olla kohustuslik panna kuulutus kohalikku ajalehte, mis iga kuu kõigil niikuinii käib, aga see peaks olema tasuta. Praegu peab tööandja selle eest maksma, kui tahab kohalikus ajalehes kuulutuse avaldada.

Minu põhiline mõte on see, et tööl käimine tuleks teha odavamaks ja vähendada ka elamiskulusid. Pean tihti käima hambaarsti juures ja iga kord läheb vähemalt 50 eurot. Kui lähen traumapunkti ilma riigiraha raiskamata ehk ei kutsu kiirabi, pean maksma 5 eurot visiiditasu! Kui jään haigeks ja on vaja ainult paar päeva ennast koguda, siis kaotan raha, sest 3 päeva on ju tasustamata! Neid asju tuleks muuta. Arstiabi peaks olema igas mõttes tasuta, sest maksud on meil piisavalt kõrged.

Kui vaadata riigifirmades töötavate inimeste palkasid, siis need ületavad lihttöötajate aastapalga. Kas tõesti peab maksumaksja raha nii suurtes summades firmajuhtidele maksma? Kui vähendada kümnel riigifirma juhil palka kõigest 1000 euro võrra, siis selle eest saaks 200 inimest hambaarsti juures ära käia või sajal inimesel tõsta palka 100 euro võrra, mis lihtinimese jaoks on väga suur summa.

Kohustuslikud kodukulud peaksid olema väiksemad. Kui lugeda kommunaalarveid, siis seal on palju asju, mis maksavad palju, aga on täiesti arusaamatu, miks neid maksma peab. Kui elad majas ja sul ei teki eriti prügi, siis pead ikkagi maksma prügiveo eest, sest on kohustuslik osta prügiveoteenust! Kuidas saab olla tasuline asi kohustuslik? Eriti veel, kui prügiauto peab tegema tihti tühisõidu, mis on veel kallim ja ka asjatu keskkonnareostus.

Samuti on seaduses kirjas, et on kohustuslik omada ID-kaarti. Kuidas saab see nii olla, kui selle tegemine maksab niivõrd palju? Kui inimene tahab reisida, on tal passi vaja ja see on arusaadav, et selle eest peab maksma, aga kui inimesel on vaja elamiseks ID-kaarti, et maksta arveid ja sõita ühistranspordiga, siis peaks see olema tasuta või vähemasti odavam.

Haridus on meil samuti väidetavalt tasuta. Meil on koolikohustus põhikooli lõpuni või 17-aastaseks saamiseni. Kuidas saab olla tasuline asi kohustuslik? Koolis on vaja töövihikuid, vihikuid, pabereid, pastapliiatseid, kunstitarbeid, kehalise kasvatuse jaoks suuski jne. Need asjad maksavad palju ja lisaks tuleb tihtipeale veel transport kooli ja koju. Kui peale keskkooli tahab inimene edasi õppida, siis saab ta seda teha ainult siis, kui tal on jõukad vanemad või ta võtab õppelaenu või õpib töö kõrvalt. Ta võib saada isegi stipendiumit, mis oli veel kaks aastat tagasi 50 eurot. Sellest ei ela mitte kuidagi ära, sest isegi ühiselamu kuumaks on suurem! Rääkimata veel söögist ja vajalikest tarvetest ja ka transpordist, kui ei ole Tallinnasse end sisse kirjutanud.

Stipendium peaks olema ainult koolikohustust eeskujulikult täitvatele õpilastele ja kõvasti suurem. Euroopas on riike, kus stipendium on üle 500 euro. Koolis käimine tehakse võimalikuks ka vähekindlustatutele. Meil on isegi miinimumpalk palju väiksem: 320 eurot miinus maksud.

Kohustuslikud asjad peaksid olema tasuta ja raha peaks tulema ülemakstud juhtide palga vähendamisest, ebavajalike uute ametnike ülalpidamise lõpetamisest ja ebavajalike toetuste lõpetamisest, nagu praegu on lastetoetus - täiesti asjatult makstud raha, sest kui lastetoetus on 19 eurot, siis erilist kasu sellest lapsevanem ei saa, aga kui see raha mujale paigutada, saaksid kasu paljud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid