Suur laulupidu - kuidas muidu kindel olla, et keegi ei kuule, kuidas sa mööda laulad?
Nähtavasti arvavad niimoodi paljud eestlased, sest 19. augusti õhtul kogunesid paljud Tartu lauluväljakule, et sellest erilisest sündmusest osa saada.
Tundub, et korraldajatel oli ilmataadiga kokkulepe tehtud, sest kui päeva jooksul oli linnas mitmeid vihmahooge, siis õhtuks läks taevas selgeks ning kaasa võetud vihmavarje ja keepe vaja ei läinud.
Esimeste laulude ajal tundus, et inimesed on natuke kohmetud, aga see hajus, kui hakkas kõlama Fixi "Tsirkus". Tegelikult on see isegi omamoodi naljakas, et oma loomupärasest tagasihoidlikkusest ja häbelikkusest üle saamiseks tuleb eestlastele korraldada suurejooneline laulupidu. Sinna peab kohale tulema võimalikult palju rahvast, et inimmeri moodustaks ühtselt ja valjult kõlava koori. Sest kuidas muidu kindel olla, et keegi ei kuule, kuidas sa mööda laulad?
Eestlaste kohta öeldakse tihtipeale laulurahvas, kuid väiksemas seltskonnas ei tule viisi veeretamisest sageli midagi välja, sest kõik hakkavad üksteise võidu kurtma, kui suur elevant neile kõrva peale on astunud. Laulupeol võis selles suhtes muretu olla.
Ilmselt kõige kõvemini kohati lausa karjuti kaasa "Massikommunikatsioonile", sest mis see laulupidugi muud on, kui üks massikommunikatsioon. See ühtekuuluvustunne, jõud ja energia, mis tekkisid, seistes kõrvuti tuhandete inimestega, kes mingis mõttes on võõrad, on midagi seletamatut. Kõik võõrad saavad korraga tuttavaks, inimesed hoiavad kätest kinni, naeratavad üksteisele ja muidugi laulavad. Isegi kui nad teineteist järgmisel päeval tänaval ära ei tundnud, siis sellel õhtul olid nad koos ja neid ühendas vähemalt üks oluline asi: eestlus.
Kui väga eestlastele ka ei meeldi oma riiki kritiseerida, siiski laulsid kõik nagu ühest suust: eestlane olen ja eestlaseks jään. Just nagu vastuseks sellele kõlas peagi Siiri Sisaski (ning tuhandete teiste eestlaste) esituses retooriline küsimus: mis maa see on? Tõesti, mis maa see on, mida vahel nii suure innuga siunatakse, järgmisel hetkel aga lauldes ülistatakse? Tõsi, ülistatakse ju maad, mitte riiki.
Kui kõlasid sõnad: ela hästi, mu kodumaa, su rajad... tundsid tõenäoliselt paljud eestlased ennast selles laulus ära. Praegugi lahkuvad paljud raskel sammul Eestist, et leida paremat elu: kes tööle, kes päriseks elama. Loodetavasti oli Tõnis Mägi "Palvest", mida rahvas samuti püsti seistes kaasa laulis, kasu ning eestlased suudavad õnnelikult elada ka oma riigis. Võib-olla sellepärast jäigi "Koit" seekord kõlamata, et see pole veel lõplikult saabunud.
Kui viimane laul oli kõlanud hakkasid inimesed peagi laiali valguma. Kui veel hetk tagasi oli inimeste ühtekuuluvus väljendunud koos laulmises, siis lahkudes tundus, et mõnede arvates võib ühtsus peituda ka lauluväljakule koos prahi maha jätmises. Tänavatel oldi õnneks kultuursemad ning paljud võtsid veel viisijupigi üles.
Laulupidu läheb inimestele tõesti hinge ning jätab mällu kustumatu kogemuse. Sellest annab tõendust kas või see, et veel 21. augusti varajastel hommikutundidelgi võis vähemasti Koidu tänaval kuulda ilmselt üht laulupidu külastanud noormeest tulihingeliselt laulmas: teab loodus vaid, teab isamaa, meil tuleb üksteist aidata!
