Inimesed, kellel on aega ja võimeid sügavamalt mõelda selle üle, mis meie riigis juba 23 aastat toimub ja millised on arengusuunad, saavad aru, et selle raadiokuulaja arvamusel on ju tõetera sees. Isegi mitte ainult trahvidega ei püüa meie riik rahva tuulest vilistavatest taskutest riigikassasse raha kantida, vaid ka igasuguste maksude suurendamise ja uute väljamõtlemisega.

Me kuuleme iga päev raadiost ja loeme ajakirjandusest, kui tublid on meie politseinikud, kahjuks küll ainult niinimetatud roolijoodikuteks tituleeritud ebakainete autojuhtide püüdmisel ja trahvimisel. Peetakse isegi täpset arvestust, mitu protokolli politseinikud ööpäevas koostasid. Raskete kuritegude avastamisest me ei kuule. Varvara mõrtsukas võib iga päev liikluses seisvatest politseinikest naeratades mööda sõita ja uhkust tunda, et kui tubli on Eesti politsei. Siin võib tappa ja riisuda, sest nende kuritegude avastamiseks jääb sauaga vehkimise oskusest väheseks.

Kui arvestada hiljaaegu siseminister Vaheri arvamusteadet Õhtulehele, et politsei teab, kes on Narva koolitüdruku Varvara mõrvar, kuid ei saa teda kinni võtta, sest ei saa salajasi andmeid kohtus avalikustada, siis mida veel loota temale alluvate asutuste töötajate erialastest teadmistest? Politseitöö on tõepoolest amet, kus loomaarsti haridusega hakkama ei saa, vaid nõuetekohaseks tööks on vajalik hea erialane haridus. ENSV Tallinna Miilitsa Erikeskkool andis kahe pingelise õppeaastaga väga tugeva eriharidusega juriste. Kahjuks praegune Paikuse politseikool sellele tasemele küll midagi vastu pakkuda ei saa.

Juba Mart Laari esimene valitsus leidis, et riik ei vaja tugevat politseid. Likvideeriti isegi majanduspolitsei, kus kogenud spetsialistidest miilitsatöötajad asendati juriidilistel erialadel õppivate üliõpilaste ja entusiastidega tänavalt. See kajastus ka politseinike töös, millest väga kujukalt kirjutab oma raamatus "Lasnamäe valge laev" Viktoria Ladõnskaja. Kahjuks jäigi see tulemata nagu meie kauaoodatud valge laev läänest. Nii ka praegu hakkas politsei ühes majja sissemurdmise asjas inimesi üle kuulama viis kuud hiljem. Küsiksin uuelt kõrgelt politseijuhilt, kas tema teab, kuidas tema politsei töötab?

Töötasin ise Herman Simmi alluvuses terve aasta ja nägin oma silmaga, kuidas avaldusi lihtsalt kaotati ja raskemate kuritegude puhul seisid need peatatud menetlusega seifis ja praktiliselt midagi polnud tehtud. Mitte midagi ei juhtunud, sest rahvas ju teadis, et kusagile kaebamisest pole mingit kasu. Eelmisel päeval enne vallandamist algatasin majanduspolitseis kaks kriminaalasja. Hiljem kuulsin, kuidas ka need olid läinud sissetallatud rada. Ja mitte keegi ei kontrolli ega tea midagi.

Juurdlusosakonna ülem Kalle Laanet oli küll rohkem Ain Seppiku potilill – vaatamiseks. Tema alluvad naispolitseinikud aina ründasid kriminaalpolitsei vaneminspektorit Tõnu Saksa, et millal ta tööle hakkab. Tubli töö eest või mittetöö eest edutati Tõnu Saks kriminaalpolitsei komissariks. Saue politseinikud naersid, et Saks määrati komissariks sellepärast, et ta ei oska oma kalatöötlemise tehnikumi haridusega insenerina töötada. Kui ta oli ebaseaduslikult hoidnud inimest 45 tundi vahi all, keeldus prokurör Püss kriminaalasja algatamisest. Motiveering oli selline, et kuna kriminaalpolitsei komissar ei tundnud seadust, siis puudus temal tahtlus seadust rikkuda. See prokurör töötab, teatud osa rahva rõõmuks, praegugi prokurörina.

Rahvas ongi ainus, kes alati kannatab, kui politsei ei tee tööd nõuetekohaselt. Kirjutasin A4-formaadis viiel lehel kapo juhile avalduskaebuse Simmi tegevuse kohta Harju prefektuuris. Kuu aega hiljem sain vastuse, et Harju prefektuuris pole seaduste rikkumisi avastatud. Jah, ei olnud avastatud, nagu ei avastanud meie kapo riigireetureid üle tosina aasta. Millega see oleks lõppenud, kui välismaa vastuluure poleks reetureid avastanud, teab ehk ainult jumal taevas. Muidugi mõista oli meie kapo väga tubli ja riigireeturitest sai mõni ka karistada. Kapo juht edutati tubli töö eest prokuratuuri, siseministriks ja Tallinna abilinnapeaks.