Nüüdseks on protest laiali laotunud suurematesse linnadesse, provintsikeskustesse üle kogu riigi ning küsimuse all pole ainult ühe pargi saatus, vaid demokraatliku riigikorra võimalikkus Türgi Vabariigis.

Meeleavaldus Gezi pargis ja selle brutaalne mahasurumine Istanbuli politsei poolt oli säde, mis süütas püssirohutünni, tuues päevavalgele palju suurema rahulolematuse Türgi valitsuse ja eelkõige autokraatsusele kalduva peaministri Recep Tayyip Erdoğani suhtes. Kuigi Türgi on olnud majanduslik edulugu, mis on mõneti eeskujuks kogu maailmale, on tänaseks näha, et suur osa Türgi rahvast soovib enamat täiskõhutundest ja suurepärasest majandusstatistikast ning Türgi valijad soovivad, et nende arvamusega arvestataks ka valimistevahelisel perioodil.

Türgi meeleavaldajate tuumiku moodustavad noored türklased, kes on haritud, valdavad keeli ning kellest märkimisväärne osa on õppinud USA, Euroopa (sealhulgas ka Eesti) ülikoolides. Nähes seda, kuidas sünnivad olulised otsused Türgi võimuladvikus ja kohalikes omavalitsustes ning mismoodi neid otsuseid vaatamata kriitikale nö teerullimeetodil ellu viiakse, on neil raske olukorraga jätkuvalt leppida.

Noorte ja vihaste naiste ja meeste ennastsalgav tegevuskihk on tõmmanud kaasa inimesi paljudelt elualadelt ning vanusegruppidest. Protestiga on ühinenud suured ametiühingud ning haridus- ja kultuuritöötajad. Türgi avalikkus nõuab praegu valitsuselt, et see kohaneks muutunud poliitilise õhustikuga ning ei valaks oma jäikade seisukohtade korrutamise ja politsei karistusaktsioonidega õli tulle. Nüüdseks on meeleavaldajad saanud üle hirmust pisargaasi ja kumminuiade ees ning sellisena võib vastasseis valitsusega jätkuda veel nädalaid või isegi kuid.

Türgi meeleavaldajate järjekindel ja organiseeritud tegevus oma eesmärkide selgitamisel rahvusvahelisele kogukonnale läbi sotsiaalmeedia on pälvinud nüüdseks ka peavoolumeedia tähelepanu ning pea iga päev kajastavad Türgi meeleavaldusi CNN, Euronews, Al Jazeera, The Economist, Time, Bild ja paljud teised uudistekanalid üle kogu maailma.

Türgit on kutsunud tasakaalukusele USA, Euroopa Liit ning oma poolehoidu meeleavaldajatele on väljendanud paljud poliitikud ja loovisikud, teiste seas ka USA riigisekretär John Kerry, näitleja Russell Brand, lingvist ja filosoof Noam Chomsky. Hiljuti võttis ka meie naaberriigi Rootsi välisminister Carl Bildt sõna Türgi meeleavaldajate toetuseks.

Iga uus päev toob uudiseid koos rikkaliku foto- ja videomaterjaliga inimestest, kes on saanud tõsiseid vigastusi Türgis toimuva politseivägivalla tõttu. Kuigi tõendusmaterjali meeleavaldajate julmast kohtlemisest on rohkem kui küll, hoidub Türgi peavoolumeedia neid teemasid lähemalt käsitlemast. Pigem ignoreeritakse sündmusi või lastakse eetrisse lavastatud videoklippe politsei suhtes vägivaldselt käituvatest meeleavaldajatest, kelle käitumise ja varustatuse tõttu (omavad politsei gaasimaske ja muid erivahendeid) on põhjust arvata, et tegu on provokaatoritest salapolitseinikega.

Türgi meedia tasalülitamine ja suunamine valitsusele sobivasse sängi on kestnud aastaid, kuid näib, et nüüd on Türgi võimud nõuks võtnud maha suruda igasuguse vaba mõtte ilmingu Türgis, arreteerides ajakirjanikke, juriste, arvamusliidreid ning ilma valikuta surudes maha igasuguse protesti riigis. Protestide käigus on hukkunud 3 inimest ning üle 5000 inimese on saanud vigastusi ning püsivaid tervisekahjustusi (on teateid pimedaks jäämisest ja püsivatest hingamisteede kahjustustest). Kõige šokeerivam on aga see, et ei kohkuta tagasi ka ratastoolis invaliidide tulistamisest veekahuriga...

Türgi sõbrana on mul raske jääda pealtvaatajaks nähes seda terrorit, mida Türgi valitsus oma rahva kallal toime paneb. Seetõttu olen püüdnud oma sõpru informeerida igast uudisekillust, mille suhtes mõtlev ja vabadust armastav inimene ei tohiks jääda ükskõikseks.

Türgi sündmuste meediakajastus on olnud võrdlemisi tagasihoidlik Eestis ja veel tagasihoidlikum on olnud meie valitsuse reageering toimuvale. Selle põhjuseid ei tule kaugelt otsida, sest Eestil on Türgiga sõbralikud suhted juba väga pikka aega, alates mõlema riigi tekkimisest maailmakaardile eelmise sajandi kahekümnendatel.

Eestit ja Türgit seob ka vastastikune tänuvõlg, sest Türgi, kui suurim sõjaline jõud USA järel, on toetanud aktiivselt Eestit NATOsse saamisel ning Eesti on omakorda aidanud kaasa Türgi Euroopa Liiduga ühinemise püüdlustele. Eesti ja Türgi kultuuri- ja majandussuhted on tihedad ning jätkuvalt tõusuteel, mille parimaks näiteks on 11. juunil Turkish Airlines-i poolt avatud lennuliin Istanbuli ja Tallinna vahel, mis loob veelgi paremad võimalused omavaheliseks läbikäimiseks.

Kõige selle kõrval ei saa me aga silmi sulgeda selle ees, et Türgi on tõsiselt kõrvale kaldumas neist väärtustest, mida ta peaks hoidma ja kasvatama, soovides saada täieõiguslikuks Euroopa pere liikmeks. Praegune aeg on Türgi võimude jaoks proovikiviks ja lakmuspaberiks, kas ka tegelikult järgitakse riigis kodanikuvabadusi ja inimõigusi või eksisteerib demokraatia valitsuse jaoks vaid paberil ja sõnades.

Kahtlemata on Eesti võimalused vägagi piiratud mõjutamaks Türgi võime astuma konstruktiivsesse dialoogi meeleavaldajatega. Iga meie avaldust võidakse käsitleda kui sekkumist Türgi siseasjadesse. Ometigi ei peaks Eesti jääma kõrvaltvaatajaks, kui seni kogutud tõendite analüüs näitab, et Türgis tallatakse jalge alla Euroopa inimõiguste konventsiooni põhimõtteid. Muide, sellele on alla kirjutanud ka Türgi Vabariik.

Eesti välispoliitika kujundajatel tuleks koostöös Euroopa kolleegidega leida sobiv viis, kuidas suunata Türgi võime pidama konstruktiivset dialoogi tänaseks juba vägagi hästi organiseerunud protestijatega, sest vastasel korral annab Eesti, koos teiste Euroopa Liidu liikmetega, vaikiva nõusoleku jätkuvateks ebademokraatlikeks arenguteks Türgis. Jätkuva ebastabiilsuse hind on kõrge nii Türgi rahvale kui ka kõigile teistele rahvastele Euroopas, kes hoolivad vabadusest ja demokraatiast.

Artikli autor on endine Eesti diplomaat, Eesti Vabariigi Suursaatkonna asejuht Türgis aastatel 2006–2009.