Möödunud aasta lõpus oli Eestis ligi 40 000 registreeritud töötut. Neist neljandik oli kõrgharidusega ja alla 24-aastaseid noori oli enam kui 5000. Need on kõnekad numbrid, mis näitavad ammu teada suunas: Eesti tööturu vajadused ja haridussüsteemist väljuvate inimeste kvalifikatsioon ei klapi. Samas vaimus jätkates oleme peagi püsiva probleemi ees, mis viib Eestist välja noored ning surub meid taas odava allhankemaa positsiooni.

Ülikoolid toodavad ärijuhte ja avalikke haldajaid, kuid vajame hoopis insenere ja keevitajaid. Isegi Tallinna Tehnikaülikooli lõpetajatest pea neljandik tuleb sotsiaalteaduskonnast. Noored teevad erialavaliku oma kogukonna ja sõprade väärtushinnangute survel ja elukutsed, mis eeldavad käte kasutamist muuks kui arvutiklaviatuuri toksimiseks, ei ole just populaarsemate hulgas.

Visalt elab müüt, et majandus- või sotsiaalteaduskonna erialad on otsetee ratsa rikkaks saamisele. Sellel foonil arvavadki koolilõpetajad, et mitteakadeemiline kõrgharidus või, veel hullem, kutseõpe, on luuseritele. Olenemata sellest, et kõrge kvalifikatsiooniga eritööline teenib täna tihti rohkem kui lugematu hulk projekti-, müügi-, arendus- ja mis iganes muid keskastme juhte ning talle on avatud palju karjäärivõimalusi, kuna kvalifitseeritud tööjõu puudus muutub aina tõsisemaks probleemiks.

Matemaatika on out

Lisaks kiivas väärtushinnangutele toidavad „pehmete“ erialade õppijate ridu põhi- ja keskharidussüsteem. 9. klassi lõpetajatest pea neljandik kukub matemaatika lõpueksamil läbi. Emakeele kirjandi puhul on ebaõnnestujaid aga vaid paar protsenti.

Ehkki gümnaasiumi tasemel vahe väheneb, on suhteliselt selge, et koolilõpetajad tunnevad end kindlamalt emakeele kui numbrite ja füüsikaseaduste osas. Nii minnaksegi ühest küljest kergema vastupanu teed – kehvad teadmised matemaatikas ei luba valida reaalteadusi, isegi kui tahaks.

Teisalt on motivatsioon juba põhikoolis matemaatikat-füüsikat õppida madal, kuna keerukate alade huvitavaks ja mõistetavaks muutmine nõuab pedagoogilt suuremat pingutust. Kuidas viia rohkem noori rakenduslike erialade ning reaalteaduste juurde? Usun, et see on üks alushariduse võtmekohti. Kui suudame lastele ka reaalained huvitavaks teha, kasvab soov nendega ka edaspidi kokku puutuda.

Õpetaja olla – ka out

Kuna alus arvude maailma ja füüsika- ning keemiaseaduste tundmisele pannakse põhikoolis, on hirmutav, et näiteks Tartu Ülikooli lõpetab igal aastal alla 10 füüsika- ning matemaatikaõpetaja. Kui reaalteaduste erialadele leidub veel tahtjaid, siis konkursid reaalteaduste õpetajate kohtadele on sageli alatäitumusega. Nii ei saame me valida inimesi, kellest saavad meie koolide matemaatikaõpetajaid, vaid peame leppima nende vähestega, keda võtta on. See ei toeta just õpilaste motivatsiooni tõstmist. Lisaks on paraku ilmselge, et ka õpetajakutset peetakse tänapäeva Eestis kahetsusväärsel kombel mitte just kõige lugupidamist väärivaks ametiks.

See on probleemide pundar, mida on keeruline lahti harutada – hoiakute muutumine nii reaalteaduste kui kooliõpetaja kutse osas võtab aega aastaid. Aina kasvaval hulgal kõrgesti haritud ja/või noortel töötutel, tööandjatel ning tegelikult kogu Eestil pole aga aega nii kaua oodata.

Ehkki kiireid lahendusi ei paista kusagilt, on alguse saanud kõrgharidusreform samm õiges suunas. Muutused kõrghariduse rahastamises toovad kaasa selle, et massiliselt noori ei saa enam rahakoti teel pehmeid erialasid õppima siirduda. Tasahaaval on end kogumas ka Eesti kutsekoolid. Nii peaks suur laev vaikselt keerama hakkama – need, kes võiksid omandada spetsiifilise rakendusliku kutse, selle asemel, et ülikoolis koos sadade teistega ärijuhtimist õppida, jõuavad peagi ehk senisest suuremates hulkades õigetesse koolidesse. See aga ei aita siiski lahendada väärtushinnangute küsimusi, mis takistavad õpetajate järelkasvu ning reaalteaduste õppe arengut Eesti koolides.

Rohkem ühendusteid kooli ja ühiskonna vahel

Kuus aastat tegutsenud initsiatiiv Noored Kooli aitab olukorda ehk veidi leevendada, avades kooliuksed andekatele noortele spetsialistidele erinevatest eluvaldkondadest. Aeg on näidanud, et teistsugune taust ja teadmised teevad nad koolilaste jaoks põnevaks õpetajateks, keda hinnatakse ja kuulatakse. See aga tõstab omakorda õpimotivatsiooni, ka reaalteaduste oma.

Kui füüsikat õpetab inimene, kes ise on kättpidi roboteid ehitanud või matemaatikat keegi, kes pangas töötanud, annab see ainele juurde nö „päris elu“ dimensiooni, mis muudab selle ehk mõistetavamaks ja käegakatsutavamaks. Seni on läbi üsna korralikku konkursi kooli tee leidnud 78 noort andekat inimest, kellest viiendik on ka hiljem otsustanud end ühel või teisel moel haridussüsteemiga siduda. Siiski on see piisk meres, arvestades, et Eestis on ligi 550 üldhariduskooli.

Noored Kooli on olnud kasvulavaks ka teisele ideele, mis aitab väärtustada ning paremini mõista õpetaja elukutset, luues samal ajal ühendusteid kooli ja muu ühiskonna vahele - Tagasi Kooli. Vabatahtlike toel veetud algatus on juba seitse aastat viinud kooli oma tööst ja kogemustest rääkima sadu Eesti inimesi.

Külalisõpetaja saab panna end proovile hoopis ootamatus olukorras, pedagoogidel on võimalik ainetunde eluliste kogemuste toel huvitavamaks muuta ning õpilased saavad osa millestki, mis tavapärase koolielu vaheldusrikkamaks muudab. Nii et võidavad kõik.

Tänaseks on algatus omajagu kasvanud ning jõudnud ka internetilahenduseni, mis külalisõpetajaid aastaringselt kooli minna aitab ning pakub õpetajatele võimaluse otsida välislektorit neile sobival ajal. Usun, et selliste algatuste toel saame ajapikku juurde nii mõnegi motiveeritud õpetaja, kes muidu teed kooli ehk ei leiakski. Rohkem ühendusi ühiskonna ja koolielu vahel toetavad aga ka paremat üksteisemõistmist, mis aitab kaasa vajalikele suunamuutustele väärtushinnangutes.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid