Juku-Kalle Raid: Kõrgrentsli protesteerimisvalu
Kodanikuühiskond on kindlasti moesõna. President ise tõmbas sae käima juba viis aastat tagasi (kus me küll olime?) ja tänaseks langeb jalgu ning käsi nagu oksi; iseasi muidugi, palju lööklause taga peitub ja kui kaugel seesama kodanikuühiskond on plakatist ning kui kaugel tegudest. Või – mida me selle termini all siis tegelikult mõtleme.
Täiesti keskpärase hämmastusega võisime täheldada, mismoodi saab kodanikuühiskonnast aru näiteks täiesti tavaline inimene, kes töötab täiesti tavalises võrguväljaandes. Elektrihind on jutuks, oo jaa, loomulikult. Aga tegevuskoht oli hoopistükkis Bulgaaria ja keegi klahvidevajutaja ühes portaalis püstitas küsimuse, kas uimased eestlased (ei viitsi enda eest seista, ei pane Ansipi suvilale tuldki otsa) peaksid ehk hoopis eeskuju võtma tublidelt bulgaarlastelt, kes tulid elektrihinna (loomulikult) ebaõiglase tõusu tõttu tänavale rahmeldama, lükkasid ümber autosid, panidki üht-teist põlema ja organiseerisid üldse korraliku simmani. Kogu kajastava loo toon oli kaunis ühemõtteline: minge õue, pekske midagi sodiks, sest see on kodanikuühiskonna asi ja... ilmselt aitab?
Paraku peab muidugi ütlema, et asjade sodikstagumine ja mööda trotuaare lärmi saatel tolgendamine ei aita. Ei aidanud bulgaarlasi ja vaevalt, et üldse sellega kusagil midagi sisulist muuta saab. Kreeka, Egiptus, Prantsusmaa, Hispaania...
Me ju võime kolm korda arvata, kas Bulgaarias elektri hind langes või kas see üldse tänase maailma ressursiseisu juures saabki langeda?
Tegelikult on asjal oma kurb külg, sest kodanikuühiskond, mis tegeleb põhimõtteliselt tagajärgedega, pole midagi targemat suvalisest palaganist või laamendavate joodikute jõugust ööbaari ees, kes arvavad, et nende kodanikuõigusi kitsendatakse eelkõige tõsiasjaga, et taksosse ei mahu kõik seitse inimest või see tuleb oodatust mitu minutit hiljem.
Nii oli Bulgaaria-teemalistele üleskutsele sarnanevat lugu lugedes tegelikult hea meel: jumal tänatud, et meie kodanikuühiskond pole arenenud selles suunas ja nii „kaugele“.
Ometi on hoiatavaid märke suvalisest lollusest iseotsustamise ja -mõtlemise asemel siingi. Kentsakal kombel on kodanikuühiskonna mõistet tõlgendatud meil kui kindlat ja möödapääsmatut kohustust streikida, protestida, vaielda ja õiendada. Absoluutselt iga hinna eest, justkui õigustataks sellega oma elementaarset vabadust, jättes tegelikult täiesti tähelepanu alt välja, mida me siis õieti tahame, millega rahul ei ole või milline võiks olla soovitud suund.
Näide?
Palun.
Surnult sündinud ja asjatult virelenud Harta-12, mille sedastus ja ettepanekuruum piirnes tegelikult ei rohkema ega vähemaga kui et „meile ei meeldi üks ja teine asi“. Ansipi vastu (Ansipi enda lolluse tõttu) üleskeeratud rahvas ja neid „päästnud“ intelligents lakkus kohe liimi margi pealt ära, vähe sellest, eks nii mõnigi algataja nägi võimalust esineda „lunastajana“. Aga mille või kelle eest või kuidas ja miks, jäi paraku tähelepanu alt välja.
Kuulge, inimesed. Ärme laamenda ja streigi lihtsalt sellepärast, et see on võimalik, vaid teeme seda siis, kui see on vajalik. Muidu juhtub ühel päeval tõesti nii, et kui ON midagi öelda, ei võta seda tõsiselt enam oma tagumiku mugavaks istunud võimkond ega ka... seesama kodanikkond, mille eest justkui nii suure hurraaga sõtta tormati.
Rohkem ratsionaalsust, konkreetseid nõudmisi ja lahendusi. Siis on termini „kodanikuühiskond“ üle hea meel ka paari aasta pärast, sest siis on sellest ehk ka kasu.
Sest kõige hullem on see, kui me ise kodanikuühiskonnale mingis totras õhinas vee peale tõmbame ning asume kõrgrentslina igapäevaselt kõikvõimalikke hartasid koostama. Lihtsalt sellepärast, et see on võimalik ja kodanikuühiskond on moesõna.
