Suhtekorraldusfirma Hill & Knowlton Eesti juht Inge Rumessen viitas suhtlusvõrgustikus Facebook viimase aja suundumusele, et maakonnalehed küsivad artikli avaldamisega koos ka reklaami.

„Kui helistad mõnda maakonnalehte ja pakud mõnd teemapüstitust käsitlemiseks vastatakse: reklaami ostate? Kui ostate, siis kirjutame,“ kirjeldas Rumessen oma postituses maakonnalehtede suhtumist.

Rumessen ütles Delfile, et ühelt poolt on väljaannete käitumine küll arusaadav, sest reklaamiraha on kõigil lehtedel ellujäämisküsimus, eriti veel väikestel. Kuid teisalt kahjustab see ajakirjanduse usaldusväärsust.

„Avalik inforuum ei tohiks sõltuda ei väljaannete ega suhtekorraldajate poolt seatavatest tingimustest. Küsimus pole ainult maakonnalehtede, vaid ka ajakirjade ja venekeelse meedia toimimises,“ tõdes Rumessen.

Rumessen ütle, et olles ise pikalt töötanud ajakirjanduses ja korduvalt kinnitades, et Eestis ei saa lugusid osta, valmistavad ettepanekud paralleelse reklaamipakkumisega paratamatult pettumust.

„Tuleb tunnistada, et meil on ka väga palju ebaeetilist ja ebaprofessionaalset suhtekorraldust,“ möönis ta. „Kuid nii ajakirjanike kui ka suhtekorraldajate eesmärk peaks olema ikkagi üks – tagada sõltumatu ning usaldusväärne infovoog, mis ei ole ostetav ega müüdav.“

EALL ei aktsepteeri sellist käitumist

Eesti ajalehtede liidu (EALL) juhi Mart Raudsaare sõnul ei aktsepteeri liit sellist käitumist.

„Kui vastaks tõele, et reklaami ostmine on seotud artiklite avaldamisega, tähendaks see võimalust kaudselt artikleid osta,“ ütles Raudsaar, kes tegi järelepärimise ka kõikidesse maakonnalehtedesse.

Raudsaare vastava küsimuse peale vastasid Sakala, Lääne Elu, Vooremaa, Vali Uudiste, Saarte Hääle ja Põhjaranniku peatoimetajad, et tegemist pole nende lehtedega. Ka Järva Teataja, Elva Postipoiss, Meie Maa ja Virumaa Teataja välistasid sellise praktika.

Maakonnalehed enda väitel ei patusta

Lääne Elu peatoimetaja Tarmo Õuemaa kinnitas, et nende lehes ei ole see kohe kindlasti nii. Küll on suhtekorraldajad tema sõnul pakkunud lehele materjale või teemasid, mis ei ole lehe jaoks uudiskünnist ületanud. „Oleme neile siis pakkunud: kui tahavad tingimata, et see lugu ilmuks, peavad sellest rääkima reklaamiosakonnaga ja me avaldame selle kommertstekstina, mis on ajakirjanduslikust sisust eraldatud ja millel on kindlasti juures, et tegemist on tasutud tekstiga,“ ütles Õuemaa. Ta täpsustas, et konkreetselt Inge Rumessen ei ole neile küll tükk aega ühtegi teemat pakkunud.

Valgamaalase peatoimetaja Sirli Homuha sõnul ei ole artiklite avaldamine maakonnalehes Valgamaalane mitte kuidagi seotud reklaami ostmisega. "Valgamaalase toimetuses kindlasti asjad nii ei käi, seega see väide ei vasta tõele," kinnitas Homuha. "Kui teema on kirjutamist väärt, siis seda ka tehakse. Reklaami tellimine ei puutu siin asjasse ega mõjuta meie sisu."

Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe selgitas, et Virumaa Teatajas ei ole artiklite avaldamine kuidagi reklaami ostmisega seotud. „Kui väljast on pakutud reklaamitunnustega artikleid, siis suuname need reklaamiosakonda,“ kinnitas Mäe, kes usub, et nii on see kõikides lehtedes.

Hiiu Lehe peatoimetaja Harda Roosna kirjeldas, et juhul, kui keegi tahab valmis reklaamartiklit avaldada Hiiu Lehes, tähistatakse artikkel märkega „reklaamtekst“. „Selleks, et see soodsam oleks, ei võta me tasu kogu artikli mahu eest, vaid pakume võimalust osta reklaami,“ ütles Roosna.

Sakala peatoimetaja Hans Väre vastas Delfi pärimisele, et Sakala valib oma teemasid ja lugude tonaalsust sõltumata sellest, kas reklaami ostetakse või mitte.

„Kui mõni pressiesindaja soovib ajalehes avaldada suhtekorralduslikku teksti, millel puudub uudisväärtus, siis oleme ta muidugi reklaamitoimetusse suunanud, ent selline üllitis märgistatakse kindlasti nõuetekohaselt kommertstekstina, et lugeja oskaks reklaamil ja sisul selgelt vahet teha,“ selgitas Väre avaldamisereegleid.

Väre möönis, et juhtudel, kui suhtekorraldaja tahab, et uudisesse märgitaks hinnad, firma aadress või muu selline, mis kuulub üheselt reklaami valda ja mida toimetud vajalikuks ei pea, on toimetus soovitanud sellekohase info avaldamiseks eraldi reklaampind osta. „Sellest, kas seda tehakse või mitte, ei sõltu uudise enda avaldamine,“ ütles Väre. 

Väre sõnul on loo avaldamise reklaami ostmisega sidumine hukkamõistu väärt. „Kahjuks on Inge Rumesseni süüdistus sama üldine, kui öelda, et politsei võtab pistist või poliitikud on pätid,“ ütles Väre üldistuse kohta. „See võib mõnel üksikul juhul ju tõsigi olla, kuid löök tabab sama moodi ka neid, kes ajakirjanduseetika vastu ei patusta. Julgen arvata, et reeglitest kinni pidajad on ikkagi suures enamuses.“

Ajakirjanduse eetikakoodeks näeb ette, et reklaam ja suhtekorraldusmaterjal peab auditooriumi jaoks olema selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist või pildist.