Ida-Saksamaa müüs oma haigeid lääne ravimifirmade katsejänesteks
Kommunistlik Ida-Saksamaa mitte ainult ei pannud poliitvange sunniviisil IKEA mööblit valmistama, vaid müüs ka oma haigete kodanike kehi lääne farmaatsiafirmadele, et need saaksid oma uusi tooteid katsetada, selgus esmaspäeval Saksamaal näidatud dokumentaalsaatest.
Enese teadmata katsejänesteks sattunutele anti kas ametlikult kinnitamata ravimeid või platseebosid, millega uute ravimite mõju võrreldi. Lääne farmaatsiafirmad maksid selle eest sadu tuhandeid Lääne-Saksa marku, mille Ida-Saksa majandus alla neelas, vahendab The Local.
Üleriiklikul telekanalil ARD esmaspäeva õhtul näidatud dokumentaalsaade „Tests und Tote“ („Testid ja surnud“) näitas, kuidas farmaatsiafirmad, mis olid sunnitud pärast tuhandeid inimesi vigaseks jätnud Thalidomide'i skandaali viima läbi väga laiaulatuslikke katsetusi, pöördusid ida poole, mis vajas meeleheitlikult kõva raha.
Üks filmis esitatud juhtum oli Gerhard Lehreri oma, kes viidi 1989. aastal infarktiga Dresdeni haiglasse.
Sealne arst andis Lehrerile sissevõtmiseks punast ja valget värvi kapslid ning kiitis Lehreri lese sõnul ravimit, öeldes, et seda on keeruline saada. Lehreri seisund ei paranenud ning haigla käskis tal varsti ravimi võtmise lõpetada ja ülejäänud kapslid tagastada. Enne surma käskis Lehrer naisel kapslid alles jätta ja seda naine ka tegi.
Kui kapsleid hiljem uuriti, selgus, et Lehrerile oli antud platseebot – kapslid ei sisaldanud midagi, mis oleks mehe südame seisundit parandanud. Raskelt haige mees jäeti ravist ilma osana meditsiinilisest uuringust, millele ta polnud oma nõusolekut andnud.
ARD ajakirjanik hakkas jälgi ajama Lehreri ravimikarbile trükitud numbri järgi ning leidis sellele vastava toimiku Ida-Saksamaa tervishoiuministeeriumi arhiivist. Lehrerit kasutati ravimifirma Hoechst vererõhuravimi Ramipril uurimisel.
Ida-Saksamaa valitsus müüs oma haigeid kodanikke lääne ravimifirmade katsejänesteks 1980. aastatel toimunud kahe paralleelse arengu tõttu.
Uued seadused sundisid ravimifirmasid viima läbi oma toodete põhjalikud uuringud, enne kui neile anti müügiluba, ning patsiendid pidid olema täielikult teadlikud kõikidest riskidest.
Samal ajal näitavad salajased dokumendid, et Ida-Saksamaa finantsraskused viisid meditsiinitarvete defitsiidini, mistõttu muutusid arstide kaebused üha valjuhäälsemateks.
Ida-Saksamaal valitsenud Saksamaa sotsialistliku ühtsuspartei (SED) keskkomitee tervishoiu eest vastutavate liikmete salajasel kohtumisel 1983. aasta kevadel pandi paika patsientide müümine lääne firmadele, rääkis Marburgi ülikooli farmaatsiaajaloolane Christoph Friedrich. Katsetusi viisid lääne tootjate jaoks läbi teatud haiglad, mis said hiljem saadud raha kasutada.
Entusiasm oli mõlemal pool suur. 1982. aastal oli sellise sisuga lepinguid 20, 1988. aastal 165.
Salajased katsetused lõppesid koos Ida-Saksa riigi kokkuvarisemisega aastatel 1989-1990. ARD dokumentaalsaate andmetel teeniti haigete ja surijate pealt miljoneid Lääne-Saksa marku. Kuigi täpsed numbrid on kadunud, osteti üksikuid uuringuid kuni 860 000 Lääne-Saksa marga eest.
Ajakirjanik võttis ühendust ka tollaste firmade Hoechsti ja Sandozi järeltulijatega. Prantsuse ravimihiiglane Sanofi-Aventis, mille osa on ka kunagine Hoechst, oli koostööaldis ja lubas oma dokumente uurida.
Ravimitööstust ühendavad liidud ega asjassepuutuvad ministeeriumid ei suutnud aga enese sõnul leida kedagi, kellel oleks piiriüleste uuringute kohta mingit aimu.
