Lugeja: olen küll töötu, aga vähemalt kohvi saan veel endale lubada!
Olid ju ajad, kui poes oli müügil vaid viljakohv. Kui sellele ajale hetkel mõtlen, siis tuleb õudus peale. No seda küll kõlbas tarbida suhkru ja piimaga, aga see polnud eriline maitseelamus. Vabandan juba ette, sest arvan, et nii mõnigi lugeja just sellist kohvi meeldivaks pidaski.
Siis saabus müügile kohviuba ja ka Straume kohviveskid, mida tihti müüdi leti alt tuttavatele. Või pidi viima vanapaberit, et soetada selle eest ostutalong, mille alusel selline masin võimaldati soetada.
Samas oli ka aeg, kui kohviube sai töökoha kaudu ja siiski ikka vaid kindel kogus inimese kohta. Mäletan ka seda, et saime töökoha kaudu osta rohelisi kohviube. Vot see oli juba eriline kunst, kuidas keegi neid pruunistada oskas!
Tihti läks mõnigi kohvitegu liialt pruuniks. Mäletan, et isa tegi mulle plekist silindri, mille sisse rohelised oad panin ja siis gaasipliidi ahjus neid pruunistasin.
Ja kui olid juba piisavalt pruunid, siis valasin need kandikule ja siis sai fööniga neid kestasid lahtise akna kohal ära puhuda. Muidugi oli selleks vaja kahte inimest, sest üks pidi hoidma fööni ja teine siis segas ube.
Aga kui nüüd mõelda veel möödunule, siis oli aasta 1985, kui olin haiglas sünnitanud tütrekese. Ega siis seal ka noortele emadele kohvi ei antud, kuna see pidavat lastele halvasti mõjuma. Aga kuna meie olime siiski harjunud kodus kohvi jooma, siis vastavalt sellele me ka tegutsesime. Kuna see oli aeg, kui issid pidid vaid akna taga passima, siis andsime neile korralduse tuua meile kohvi. Peale õhtusööki virutasime õdede toast ära elektrilise veekeedukannu ja siis kui õed olid juba uinunud, algas meil pidu.
Keetsime kannuga vett ja valmistasime kohvi ja sõime šokolaadi - aga hommikul oldi muidugi imestunud, et miks emmed nii väsinud on ja ei suuda lapsi toita. Aga meil oli tore ja saime kohvi, mida nii väga igatsesime ja ilmselt oli see peamine.
Nüüd toon teieni aga enda kõige jubedama kohvielamuse. Siiani tulevad judinad peale, kui sellest mõtlen. Töötasin kollektiivis, kus osad inimesed olid loodusinimesed. Lihtsalt tööl valmistati kohvi nii, et meil oli tilaga plekist kann, kuhu põhja panime kohvipuru ja valasime kuuma vee peale.
Ja siis hommikul valmistasingi kohvi - puru kannu ja vesi peale - aga see, mis maitse sellel kohvil oli, oli lihtsalt öeldes jube. Eelmisel päeval olid meie kallid loodusinimesed selles samas kannus teinud kaselehe teed ja kuigi nad pesid pärast kannu ära omaarust, siis tilasse olid siiski kaselehed sisse jäänud ja sellest siis see jube maitse. Peale selle avastasime kruusikohvi, sest siis oli tulemus kindlam.
Tänapäeval on juba lihtsam - leiad sobiva kohvisordi ja naudid. Hetkel on kodus käibel ka mitu moodust - kui on kiire ja pean tormama kuhugi, siis teen kruusikohvi, kui olen pikemalt kodus, siis teen masinakohvi ja seda muidugi kulub siis veidi rohkem.
Kohvikutest meeldib mulle eriti Tallinnas Maiasmoka kohvik, sest seal on paigas kõik, mis eeldab meeldivat kohvinautimist. Seal on kena interjöör, värsked ajalehed ja saiakesed ja muidugi superkohv koos meeldiva teendindusega.
Toidukohtades vahel häirib see, kui esitad tellimuse ja tuuakse kohv enne lauda kui söök - vahel küll seda küsitakse, aga vahel mitte. Samas kui juba tean, et nii käitutakse, siis tellin kohvi peale sööki uue tellimusena.
Aga hetkel olen töötu ja eriti kohvikutesse ei satu - seega eelistan kodust kohvi nautimist. Õnneks on tihti ka kohvil sooduspakkumisi, seega veel saan end õnnelikuna tunda - kohvi saan veel endale lubada!
