"Olin ausalt öeldes veel mõne aasta eest üllatunud, kui üks terane toimetaja delikaatselt mu tähelepanu juhtis, et "võibolla" ja "kasvõi" tuleks määrustikujärgselt kriipsukese abil kirjutada," ütles Sinijärv Delfile.

Kirjanike liidu juht leiab, et reegleid olgu pigem vähem, aga neist, mis on, peaks ka korralikult kinni pidama. "Kõrgstiili ei keela ju keegi edasi harrastada, aga mõne "kasvõi" pärast lapsukestele kolmesid laduda on ka tobe. Ja maailmasõda oli sõda, mitte olevus, tema nime ei pea suurtähetama," leiab Sinijärv.

Seda, et teised keeled või släng eesti keelt ohutama hakkaksid, Sinijärv ei usu. Tema sõnul koosnebki keel suures osas laenudest ja teab ise, mida endasse jätta ja mida mitte.

"Võtame näiteks niisuguse kena eestikeelse üteluse nagu "sits on sandi siid, vesi on vaese vein". Siin lauses on sõna "vesi" uurali päritolu, ka "olema" on soomeugriline sõna, veidi läänepoolsem küll. Aga 'vaene' on vana germaani laen, "siid" ja "sant" keskaegsed alamsaksa laenud, "sits" tuli saksa keelest umbes üle kahesaja aasta tagasi ja "vein" sadakond aastat hiljem. Nii et kirjutame lausele julgesti juurde "kräpp on kehva kabanoss" ja vaatame paarisaja aasta pärast, kas jäivad sõnad keelde või ei," rääkis Sinijärv.

Sinijärve sõnul ei tasu lasta end härida sellest, et praegu on maailma levinuim keel "bad english" ning ka eesti keel ei jää sellest puutumata. "Kasutagem mõjusid rikastavalt. Ühestsamast võõrast sõnast saab erinevate varjunditega omasõnu. "Beebi" ja "beibe" on ju täiesti erinevad asjad, 'tita' ja "tibi" on meil lisakski. "Missioon" ja "misjon" tähendavad eesti keeles eri asju, "pensioon" ja "pensjon" paraku küll mitte", ütles Sinijärv.

"Kuni keel liigub ja elab, ongi asjad hästi. Keele raamistamine ja õigeks
või valeks pidamine on nii uus nähtus, et ma poleks üldse kindel, et see
alles jääb. Keel jääb küll," on Sinijärv veendunud.

"Keel on nagu pill - kui kogu aeg mängid ja hästi mängid, siis tulevad kalad õigetes kohtades sisse. Kasutagem oma keelt palju ja paremini!"