Uue mõtteviisi sisuks oleks muuta kõik koolis käimise veerandid perioodideks, mida oleks 5 ja kõik oleksid sarnase pikkusega. See teeks, et iga periood on kuskil 7 nädalat ja vaheaegu on ka rohkem ehk juurde tuleks vaheaeg veebruari lõpus. Koolilõpp lükkuks aga siis juuni keskpaika.

Üheks argumendiks on, et praeguse süsteemi järgi peab ühes õppeveerandis õpetajad kiirustama hinnete panekuga ja teises kuhjub töid ebaproportsionaalselt palju. Loomulikult mina sellega ei nõustuks, sest hetkel on seaduse järgi vaja hinde välja kirjutamiseks vaja 3 hinnet ja praeguse süsteemi järgi oleks vaja aastas teha 12 tööd, et kõik hinded välja saada. Uus süsteem tooks kaasa 15 tööd. See suurendab õpetajatel veelgi koormust, sest töid tuleb rohkem parandada. Õpilastele aga suurem koormus, sest töid tuleb ju juurde ja õpetajal jääb iga aasta 3 tundi vähemalt aega vähemaks, sest tööga täidetakse 3 tundi rohkem. Samuti tulevad kuskilt ka kordamiseks mõeldud tunnid, kus korratakse enne töid teemad läbi.

Teiseks murekohaks pean seda, et kui praegu on kuum mai kuu koos juuniga, siis on koolis enamasti ikka väga paha viibida, sest klassid on kuumad ja nendes ei ole meeldiv olla. Mis saab aga siis, kui koolist saadakse ära alles juuni keskel? Suuremad õpilased elavad üle, kuid väiksematel on ikkagi väga tühi õppimine ja seega viivitatakse lihtsalt see kaks nädalat ära, kuna õpetajal on kaks valikut, kas panna halvad hinded või lasta õpilased läbi sõrmede läbi, sest lapsed ei jõua õppida kuumaga.

Perioodisüsteemiga peaks kaasnema sarnane korraldus võib-olla gümnaasiumis. Kui on 2 tundi nädalas, siis saadakse välja 2 perioodihinnet. Praegu on põhikoolis nii, et kui on kaks tundi nädalas, saadakse kaks hinnet aasta jooksul välja, kuid kolm tundi nädalas tagab neli hinnet aastas.

Mis saab praegustest lõpetajatest? Nende eksamid on siis, kui on 175 päeva käidud koolis ehk siis, kui riiklik õppekava läbitud. See tähendab seda, et juuni keskelt algavad konsultatsioonid ja jaanipäeva kanti tulevad eksamid ning lõpuaktus tuleb juulis.

Ministeeriumile see ettepanek muidugi meeldis, sest sellega võidavad enim rikaste laste vanemad, kes saavad minna veebruari lõpus reisile, kuid mida teevad vaesemad pered oma lastega - kuhugi on nad vaja turvaliselt ka jätta. Suveks saadetakse lapsed reeglina vanaemade-isade juurde ja lastel leidub ka tegevust, kuid talvel, eriti veebruaris, kus pole kindel, kas on sula või külm. Ma pole küll selle vastu, et osa lastest saab reisil talvel käia, kuid miks seda tehakse teiste suve arvelt?

Loomulikult muudab huvitavaks asjaolu see, et keegi pole küsinud ei vanemate ega laste arvamusi vaheaegadest, vaid kõik käibki kõrgemal tasemel ja esimene mõte oli, et kui suur annetus tuli mõnele erakonnale nüüd, et kohe ministeeriumile see mõte meeldis.

Veerandite süsteem on püsinud meil aastakümneid ning see pole kedagi meist ära rikkunud, kuid võimalik, et uus süsteem rikub. Lastelt röövitakse vabadust pikale suvele, õpetajatele antakse rohkem tööd ja üheksandikud saavad suve nautima juulist. Kes siit küll võidavad peale rikaste laste vanemate?