Aastaid on räägitud tervishoiutöötajate lahkumisest kui ühest peamisest probleemist Eesti meditsiinisüsteemis. Terviseamet esitab regulaarselt andmeid selle kohta, mitmele arstile ja keskastme tervishoiutöötajale on väljastatud tõend välismaal töötamiseks. Samas puudub adekvaatne ülevaade lahkumise tegelike põhjuste kohta.

Eesti nooremarstide ühendus uuris 2012. aasta kevadel elektroonse küsimustiku vormis oma liikmete ja organisatsiooni mittekuuluvate arst-residentide töökoormust ning tulevikuplaane. Küsitlusele vastas 289 arsti, neist 286 arst-residenti, mis on arvestatav osa hetkel eriarstiõppes olevatest residentidest.

Praegune residentuurikorraldus näeb residendile ette 32-tunnise sotsiaalministeeriumi eelarvest rahastatava töönädala, millele lisandub tasustamata iseseisev või organiseeritud õpe 8 tunni ulatuses. Küsitluse alusel töötavad Eesti arst-residendid nädalas aga keskmiselt 41 tundi, seega ühe tasuta tööpäeva. Töölepinguga sätestatud koormus põhitöökohal, s.t. 32 tundi nädalas, on 25%-l vastanutest. Põhikohale lisaks teeb tööd enam kui pool residentidest. Viimase põhjusena tuuakse valdavalt välja nii vajadus lisasissetuleku kui kogemuste järele.

Tervishoiutöötajate lahkumist Eestist peab väga suureks probleemiks 2/3 vastanuist ning tähtsusetuks vaid 1%. Vähem kui veerand vastanuist ei plaani kindlasti välismaale töölesuundumist, samas kui üle poole arst-residentidest ei ole veendunud, et pärast lahkumist naaseksid. Palk ei olnud küsitletute seas sealjuures sugugi ainus välismaal töötamisele innustaja: tihti toodi lahkumise põhjustena välja tervishoiu üldist rahastamist, meeldivat töökeskkonda ning arstide väärtustamist nii ühiskonnas tervikuna kui haigla- ja riigijuhtide poolt.