"Teeksin kõik endast oleneva, et minu lapsed säilitaksid oma keelt, mitte ainult niisama, kaupluses või restoranis üht-teist selgitades, aga et nad räägiksid puhtalt vene keelt, et nad suudaksid suurt vene kirjandust lugeda originaalis, et nad saaksid aru venekeelsetest naljadest, huumorist, et nad võiksid käia teatris. See on minu jaoks väga tähtis," rääkis Aleksejeva RusDelfile.

Kas selline asi on vene koolita võimalik? "Mida ma märkasin Ameerikas, esimene migratsioonilaine, pärast revolutsiooni, mitte ainult need, kes emigreerusid ja mitte ka nende lapsed, vaid ka nende lapselapsed, rääkisid puhtalt vene keelt. Kuigi Ameerikas on ainult üks venekeelne gümnaasium. Kuidas nad seda saavutasid, ma ei tea. Aga need, kes nüüd läksid, nad räägivad kodus küll vene keelt, lapsed saavad aru, aga nad lähevad ingliskeelsesse kooli ja ei taha enam vene keeles rääkida, nad räägivad inglise keeles. Üldiselt, keel sureb ja süüdi on selles vanemad. Kui oled sattunud võõrkeelsesse keskkonda, tuleb teha pingutusi, kasvõi kolossaalseid, et iga hinna eest oma keelt hoida," arvas Aleksejeva.

"Kui minu laps mitte ainult ei kaota, vaid ka loobub emakeelest, siis on see minu jaoks isiklik tragöödia," jätkas aastaid Ameerikas elanud venelanna.

Ljudmilla Aleksejeva emigreerus 1977. aastal Ameerika Ühendriikidesse ning tagasi Venemaale pöördus ta 1993. aastal. Sellest ajast alates on jätkanud inimõiguste kaitsmist ja Venemaa võimuesindajate ebademokraatlike sammude kritiseerimist.