Saakašvili tegevus Lõuna-Osseetias jäi muidugi kaugele maha sellest, mida tegi Putin Tšetšeenias. Kuid mis teha — mis lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile.

Järgnes mitu aastat uute müütide loomist Venemaa läbi aegade kestnud vabastusmissioonist Lõuna-Osseetias, suurest sõprusest jne, ent täna saab küll öelda, et Kremli poliitikat on just seal, viimaste aastate n-ö selge edu rindel tabanud kolm valusat tagasilööki, mis sunnivad uut moodi hindama paljut selles mägede taga asuvas piiirkonnas toimunust.

Stalini ajast peale on Moskva eelistanud vallutuspoliitikat läbi viia „legaalseid“ võtteid, eeskätt kontrollitavaid (sissetoodud sõjavägi, sõjabaasid jmt) valimisi kasutades. Nii käisid asjad 1939-1940 ja 1944-1947, nii on need käinud ka alates 1990. aastast mh Transnistrias, Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Putini päevil muutusid need valimised koguni mitmekandidaadilisteks ja mitmeparteilisteks ja neid kutsuti jälgima välisvaatlejad. Kuigi ÜRO ega Euroopa Liit, väiksemaid institutsioone mainimata, pole taoliste valimiste tulemusi tunnistanud, olematuteks neid ka kuulutada ei saa. Seda eriti täna, kui Moskva üritab igal moel pääseda nukuriikide loomisega rahvusvahelisest isolatsioonist. Ka värskeimateks, Lõuna-Osseetia presidendivalimisteks tegi Kreml nagu kõik, kuid kukkus rängalt. Elik — ikkagi ei tunne neid rahvaid, kelledele n-ö appi läks.

Täpsemalt — 13. novembril toimusid presidendivalimised Lõuna-Osseetias, mida 2001. aastast alates oli juhtinud praegu 48-aastane endine maadleja Eduard Kokoitõ. Maadlejast presidendi tegemist põhjendati sellega, et Putinile meeldivad ka teised matil ilma teinud mehed ning Kokoitõ lootis viimase hetkeni, et saab kolmandat korda kandideerida. 2001. Aastal võimust eemale nihutatud seltskond aga hakkas sellele kategooriliselt vastu, kinnitades seda ka hääletustega parlamendis ja ülemkohtus. Nii tehtigi 24. tunnil Kremli uueks favoriidiks eriolukordade minister Anatoli Bibilov. Seejärel tühistati mitme ülesseatud mehe kandidatuur ning…

Valimishommik rabas kõiki vähese aktiivsusega ja kui hääled kokku loeti, oli Bibilovil neid kõigest 6 066 ehk vaid 14 häält rohkem kui ainsal naiskandidaadil, endisel haridusministril Alla Džiojeval. Protsentuaalselt oli esimesel hääli 24,86 protsenti ja teisel 24,8, mis tähendas teise vooru korraldamist 27. novembril.

Märksa hullemaks tegi Kremli favoriidi kõrbemise teadmine, et valimistest võttis osa kõigest 24 404 kodanikku. Kõigest seepärast, et 2006. aastal, kui Kokoitõ tagasi valiti, osales valimistel 52 443 valijat ja 31. mail 2009, ehk siis pärast viiepäevast sõda toimunud esimestel parlamendivalimitel, oli osalejaid 45 866!

Need, kes on minu valimiste kommentaare läbi aastakümnete jälginud, teavad, et toon pea alati esile osavõtnute absoluutarvud, andmaks võimaluse taibata tegelikke arengutendentse. Võimud (ja see on täna eriti aktuaalne Kremli puhul), püüavad aga pea alati läbi ajada kõigest protsentidega, mis, tulenevalt juba enamike valmisseaduste ebademokraatlikusest (käib ka Eesti kohta!), ei anna olukorrast adekvaatset pilti.

Pole juhus, et Venemaal lasti kohe pärast Lõuna-Osseetia valimistele pühendatud saadet lahti „Golosa Rossii“ saatejuht Maksim Šalõgin, kes julges mainida vaid 30-protsendilist osavõttu valimistest. Kinni pandi ka ajaleht „Rossiiskije vesti“, kus ilmusid kriitilised artiklid Lõuna-Osseetia valimistest ja kohe-kohe toimuvatest valimistest Transnistrias.

13. novembril oli mängus veel üks oluline küsimus. Nimelt otsustas tagasivalimist lootnud Kokoitõ korraldada koos valimistega rahvahääletuse vene keele muutmisest teiseks riigikeeleks. Sellele astus teravalt vastu osa kohalikust intelligentsist, kes tuletas meelde, et õppimine ja asjaajamine käib 1954. aastast peale niigi vene keeles ja rahvuse väiksust arvestades võib see etnosele ja kultuurile saatuslikuks saada.

Igal juhul võttis rahvahääletuse sedelid välja vaid 23 737 kodanikku ehk umbes 700 vähem kui oli valimissedelite võtjaid. Neist 19 797 ehk 80,3 protsenti toetas vene keelele riigikeele staatuse andmist, 3 902 oli vastu. Igal juhul tehti see otsus vaid vähem kui kolmandiku valimisõiguslike kodanike häältega.

Pärast seda jäi vaid oodata eile toimunud teise hääletusvooru tulemusi. Igal juhul jäid mägilased endale kindlaks — kuigi Bibilov pääses 21. novembril ainsana Medvedevi jutule, ei piisanud sellest kindla võidu võtmiseks teises voorus. Huvitaval kombel pole hääletustulemusi siiani avalikustatud, kuid on ilmne, et kaks kandidaati kogusid enamvähem võrdselt hääli.

Isegi kui Bibilov peaks võitjaks kuulutatama, on tegu selge tagasilöögiga Kremli marionettide poliitikale. Tuleb loota, et olukorras, kus Kreml suures poliitikas dikteerib avalikult läänele oma tahet ja lükkab lääne tehtud ettepanekud tagasi, märgatakse pärast teist hääletusvooru ka läänes Lõuna-Osseetia rahva selget meelsust ja üritatakse seda toetada. Või vähemalt endale selgeks teha, et seal, müütidega ülekuhjatud paigas, on Kremlit tabanud suur läbikukkumine.