Kevadel ja varasügisel, kui lapsed õhtuti väljas on, olen lapsele järele minnes tihti pidanud oma last sõna otseses mõttes otsima. Erinevate rühmade kasvatajad on üldjuhul koondunud ühte rühma ja ajavad juttu. Küsimusele, kus laps on, vastavad nad ennast liikvele ajades, et ta just oli siin.

Kord leidsin oma lapse teiste lastega maja teisel küljel surnud tuviga mängimas. Pöörates sellele tähelepanu, ei osanud kasvatajad muud teha kui lapsi noomida, et nad mänguväljakult lahkusid. Peale seda, kui juhtisin tähelepanu, et tuvid kannavad endaga haigusi, saatsid kasvatajad lapsi käsi pesema.

Teine juhtum on aga üsna õõvastav. Lapsed olid jällegi maja teise külje taha mängima läinud. Pärast laste leidmist, teatasid nad üsna rõõmsalt, et aia taga oli üks suur poiss nad enda juurde kutsunud ja neile šokolaadi pakkunud. Lähemalt aru pärides tuli välja, et see polnud esimene kord. Rääkisin ka sellest kasvatajatele, lubati asja uurida. Tõesti lootsin, et see jääb viimaseks korraks, kui lastel "kaduma minna" lastakse. Kuid ei.

Teatavasti on Lasnamäe koht, kus liigub palju narkomaane. Olen mitmeid kordi lasteaia võrkaia taga näinud süstlaid, seega olen oma lapsele korduvalt meelde tuletanud, mis need on ja miks neid ja muud rämpsu puutuda ei tohi. Kui sellele kõigele lisada veel lahtised väravad, kust igaüks iga kell sisse-välja saab minna (kaasaarvatud lapsed, kellel jutuvadina hoos silma peal ei hoita), aia taga asuvad autoteed ja ümbritsevad sajad majad, mille vahele saaks pedofiilist kurjategija ennast peita, siis on muret rohkem kui küllaga.

Viimasega seoses on kurb tõdeda, et tihti ei märka kasvatajad, et lapsele on vanem järele tulnud enne, kui laps saadetakse kasvataja juurde head aega ütlema. Ja kui üks kommionu suudab lapsed rõõmsaks teha aia tagant pakutud šokolaadiga, siis mis takistab seda onu last kommipoodi kaasa kutsumast. Ja kui pole kasvatajat, kes lapsel silma peal hoiaks, siis ...

Tagantjärele pean tunnistama, et oleks pidanud ammu need teemad üles
tõstatama.