Ilona Martson: Rassistlik Pipi ja muud jaburused
Vaatamata sellele, et Pipi isast, vanast heast neegrikuningas Eefraimist on saksa tõlkes tehtud lõunamere kuningas, ei saavat ta oma mustanahalisele sugulasele lastekirjanduse klassikasse kuuluvast raamatust ette lugeda kohta, kus Kurrunurruvutisaare lapsed oma printsessi Pipit tervitades põlvili laskuvad… Ja et mõtleks ometi, Pipi laskub ise ka põlvili ja kuulutab, et on asjadeotsija ja otsib Spunki!
Vuihh!
Võib muidugi ainult ette kujutada, mida sellise jutu peale ütleks õnnis Astrid Lindgren ise. Tema, kes sinnasamasse Pipi-raamatusse on saksa naisteoloogile omase silmakirjalikkuse sisse kirjutanud. Mäletate veel preili Rosenblomi (kellest filmis sai tädi Brusselius ja Pipi slängis Prüssaka-tädi)? See on koomiline vanatüdruk, kes igal pool villaseid karupükse jagab ja asjadest üldsegi õieti aru ei saa. Ega sellised villaseid karupükse jagavad tädid ju kusagilt maailmast kadunud pole. Nagu näha, kui mõni sihuke meediasse lasta, siis tuleb sealt lausa pärleid.
Sest eks need Prüssaka-tädid teavad lastekirjandusest ju alati kõike. Nad teavad, mis lasteraamatus olla tohib ja mida ei tohi. Nende meelest on lastekirjandus eeskätt „pehmed väärtused“, mis aitavad väikesest inimesest kasvatada suurt. Ja et see kasvatamine peab käima kindla korra kohaselt, maailmas, kus ei ole mingeid vastuolusid ei rassi, soo ega klassikuuluvuse pinnal! Maailmas, kus lõunamere kuningad tatsavad ringi pehmelt nagu plüüškarud ning hundid iial punamütsikesi ära ei söö.
Selle pilguga vaadates võiks tõepoolest enamiku lastekirjanduse klassikast ajaloo prügikasti heita.
Võtkem näiteks 19. sajandi keskpaigas ilmunud Heinrich Hoffmanni raamatust „Der Struwwelpeter“ (Andres Ehini tõlkes „Kolumats“). Seal on ju terve pala sellest, kuidas musta neegrit narrinud poisikesed tindipotti pistetakse. Järelikult — ka moorlased on tindipotis käinud! Ära keelata!
Rääkimata Rudyard Kiplingi muinasjutust „Kuidas leopard oma tähnid sai“, kus etiooplane kuulutab süüdimatult, et „lihtlabane must on neegri jaoks kõige mõnusam nahavärv.“ Õudne!
Ja sellest, et Mark Twaini kirjutatud raamatud Tom Sawyerist ja Huckelberry Finnist olla rassistlikud, ei maksa üldse rääkidagi, Ameerikas on see üldteada fakt ja ülepea piinlik lugu. Ometi on kõik kolm nimetatud teost maailma lastekirjanduse klassika. Kas nende lugemise peaks ära keelama?
Eks igaüks vaeb asju muidugi iseenda omaenda rikutuse tasemelt. Võiks ju edasi minna ja väita, et krestomaatiline katkend „Hüljatutest“, Cosette’i lugu (mis meie NUKUs nüüd jõulutükina etendub), on klassikaline näide kommionu teemast. Õilsa Jean Valjeani, kes kõigi poolt hüljatud Cosette’ile tema unistuste nuku kingib ja julma kõrtsmiku perekonnast ära viib, võiks tänapäeva mõõdupuude kohaselt vabalt tembeldada pedofiiliks. Selliseks, kelle eest hoiatab Charles Perrault oma „Punamütsikeses“. Ainult et me teame ju, mis Victor Hugo romaanis edasi juhtus. Ja iga puu taga ei ole mõtet ikka hunti ka näha.
Mõistagi on kultuurid erinevad ja seda on multikultuurses maailmas tähtis teada. Küsimus on pigem selles, ka multi-kulti lapsi „säästa“ üritavad tädikesed liialt üle ei pinguta?
Ma ei räägi sellest, et maailm, mille toimemehhanisme lastekirjandus muuhulgas ju seletada püüab, ei ole, ega pole kunagi olnudki turvaline paik. Ega ka sellest, et raamatud mäletavad asju, mis on kaasaja inimese ilmavaatest ammu kadunud. Ma räägin sellest, et väikese lugeja suhe raamatust etteloetud lugudesse on enamasti sama mitmetasandiline ja individuaalne kui suurel lugejal. Tean minagi inimesi, keda lapsena läbitud Pipi-lood absoluutselt külmaks jätsid. Ainult et siin pole mingit seost inimese rahvuse, nahavärvi või sooga.
Raamatute puhul ongi nii, et miski meeldib, miski aga jätab külmaks. Ainult et kui lastekirjanduses on mingeid tekste, mis on ajaproovile vastu pidanud ja tänapäeva televiisori ees üleskasvanud lapsele pinget pakkuda suudavad, siis tuleks neisse pigem suhtuda siira huvi ja lugupidamisega, mitte hakata taeva ingleid appi kutsuma, kui mõni asi tänapäeva arusaamadele ei vasta.
Sest ega inglid ei tule, ärgu lootkugi. Häh! Inglid istuvad pilve ääre peal, kiigutavad jalgu ja kuulavad, kuidas üks nende hulgast, surematu Astrid, naisteoloogide lolli jutu üle ohjeldamatult itsitab.
Lasteajakirja Täheke peatoimetaja.
