Kaua sa ikka kannatad, eestlasele kohane vagasus ja piiratud väljaelamise oskus olid need mis sundisid meid talmuma nii pikka ja karmi aega nagu seda oli enne meie oma Eesti riiki. 

Me saime vabaks ja vabadus on parim, mida inimene kunagi võib ihata. Mäletan lapsepõlves, seisin maal aia taga, ise vaevu sellest üle vaadates. Kuulsin kuidas kaugelt lähenevad rütmilised sammud ja liiguvad Leningradi suunas. Piilusin üle ja nägin kuidas vähemalt oma 500 sõdurit möödus ja kindrali käsu peale anti meile au.

See oli massiivseim asi, mis kunagi olen näinud. Vanaema veel hoidis mul käest, et ma end kindlalt tunneksin ja ta ütles: „Vaata, väed lahkuvad, sõda on läbi.“ Nii sain esimest korda tunda isamaa-armastust oma põues.

Pärast seda olen suuresti pööranud tähelepanu oma patriootlikusele, mis mu südames põksus. Just nimelt põksus, enam seda ei ole.

Miks — te soovite teada? Sest see riik, mille nimel inimesed surid, mida kaitsti oma elu hinnaga, mille pärast kaotasid emad poegi, mille pärast kasvas nii mõnigi laps ilma isata, see riik ei ole see, mida me ju ometi tahtsime. Isamaa-tunne oli ausalt suurem siis kui võõras võim meid enda haarmeis hoidis. 

Vabaks laulmise hetkel justkui keesid emotsioonid üle ja enam nii tugevalt ei tunne, et keegi pühendukd oma riigile riigi pärast. Pigem on siin mängus muud huvid, teised ootused ja lootused. Selle all mõtlen riigiisasid, kes on riigi väärtuse mõtte kaotanud, kes ei mõista enam isamaa hinge ja kes enam ei hooli. See on kurb, kuidas me oleme selle ära unustanud, kuidas tegelikult peaks oma riiki armastusega juhtima, kuidas peaks seda tegema inimeste pärast mitte mõttega: “Peale mind tulgu või pussnuge!“ Kui ma eksin, siis soovin, et keegi mu väited ümber lükkaks. 

Mul on siiras soov saada aru, mis ikkagi on juhtunud, et rahvas enam ei usalda oma valitsust ja iga aastaga läheb kümneid tuhandeid eestlasi siit ära. Suurem osa neist lubades veel mitte naastagi. Miks on iga aasta abortide arv aina massiliselt kasvav, kas see riik enam ei ole piisavalt hea koht, kus kasvatada oma lapsi? Mis on juhtunud, et kuritegevus kasvab neis kohtades, mis varem on nii rahumeelselt saanud läbi aegade elada? Milleks on Eesti väiksemad linnad ära unustatud, on unustatud ka linnad, mis on suuremad kuid lihtsalt pealinnast kaugemal, tuues näiteks Paldiski, Kohtla-Järve. Kas loeb ainult pealinn? Muud kohad ei olegi Eesti? 

„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…“ Kes eestlastest neid sõnu ei teaks? Jah, Eesti on mu isamaa, kas ka õnn? Ma ei ole kindel. Kas rõõm, jah kunagi oli siin rõõmus elada, lapsepõlves maal, eemal kiirest elutempost mis tol ajalgi oli haruldane. Mida aeg edasi, nüüd 20 aastat hiljem näen asja hoopis teisest vaatevinklist. Ma näen meeleheidet, ma näen vaikselt hävivat riiki justkui seda kimbutaks vähk. Ma näen korruptsiooni, enam ei tee keegi puhtalt heast südamest mitte midagi, mitte miskit ei tehta tasuta, pole võimalik. Kõik, mis inimestel on, tuleb läbi suure vaeva või läbi ilge õeluse. Kaarna kombel, küüned enda suunas, on justkui parim viis edukalt läbi lüüa praeguses Eestis, selline on mu tunne. Heateod saavad karistatud, hädas avastatakse, et sõpru enam ei olegi. Varem siiski tehti heateod tasuta, nüüd on igal asjal oma hind. 

Ma ei ütle, et kõigil siin riigis on halb ja isamaa tunne justkui kadunud. Usun, et on ka õnnelikke inimesi, kes elavad täies hiilguses ja rõõmus. Võin ausalt öelda, et usun — raha siiski teeb õnnelikuks. Kui keegi väidab, et tal pole õnneks raha vaja, siis see on meelepete, kaua sa ikka vireled?

Õnnelikel inimestel pole ju vaja muretseda, ilma muredeta ongi elu lill. Peamised mured siiski tulevad praegu rahval just raha pärast, kas suudetakse sel kuul üür ära maksta lisaks veel kommunaalarved, veel lasteaiamaksud, kel lapsed on, osta koju toitu, kel auto, sel veel kütus ja hooldus ja kindlustus, kas saab ikka see kuu veel bussiga sõita, ilma, et vahele ei jääks, kui piletit pole, kuna enam lihtsalt pole anda? Kas kooli eest suudetaksegi maksta? Mis tulevik seda inimest kül siis ootab, kui enam ei saagi ehk kooli jätkata, kuna raha ei ole. Ning see on eluiroonia kuidas pärast küsitakse sult: “Miks sa vingud kui ise töötad halva töö peal kuna endal pole haridust ju, mine kooli“. Kooli? Kes maksab?

Üleüldiselt on see olukord siin riigis hetkel absurd ja midagi peab kiirelt muutuma enne kui juhtub mu meelest nii: väljaränne on tohutu, siia jäävad vaid orvud ja vanad inimesed, iive on null, inimesi eristatakse kahte gruppi- rikkad ja vaesed, keskmist klassi ei eksisteeri. Kuritegevus on nagu amet, mida teeb iga vaene, et ellu jääda, politseist pole siis enam kasu. See kõik on üsnagi julm, aga tõenäoline, kui nii edasi elada.

Kas me siis ikka soovisime oma riiki et nii hooletud oleme? Kas me siis armastame tegelikult oma isamaad?

Parem oleks see riik kellegile vabatahtlikult üle anda, kui reaalselt mingit siirast soovi oma rahvast aidata ei ole. Saan aru, iga kuu üüratud summad omale tasku, aga mis siiski rahvast muretsema paneb, pole oluline kuni keegi ikka meedias kära ei tee või päris mäss ei tõuse, niikaua ei hoolita. Kahjuks, jah kahjuks, aga on eestlane liiga laisk või arg, et enda eest kosta või end kehtestada. See on nukker, eks siin olegi omad õpptunnid tuleksul nii mõnelgi riigiisal, eks nad ilmselt mingi hetk saavad aru, et on valesti mingis osas toiminud, kuid loodan, et selleks ei ole siis veel liiga hilja.

Mida Sina arvad elust Eestis 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist? Mis Sind vaimustab, mis südame uhkusest põksuma paneb, mis muret teeb või parandamist vajab? Kuidas ja kuhu me peaksime edasi liikuma?

Delfi korraldab iseseisvumise taastamise järgsest perioodist kõnelevate lugude võistluse “Meie Eesti”. Võistlus kestab 20. augustini 2011. Parimad lood avaldatakse Delfi arvamusrubriigis. Kõige parema loo valivad hääletusel Delfi lugejad.

Saada oma lugu aadressile arvamus@delfi.ee märkusega “Meie Eesti 20”. Lood peaksid olema vähemalt 2500 ja maksimaalselt 4500 tähemärgi pikkused ehk 1-2 masinakirjalehekülge pikad.

Kirjuta vabadusest ja võida priius! Parima loo autor saab auhinnaks Toyota Priuse kasutusõiguse koos paagitäie kütusega terveks nädalavahetuseks vabalt valitud ajal. Info: www.minirent.ee