Kriitika ERR-ile: mis riigi kodanikud me teie arvates oleme?
Meie enda rahvuslik uhkus Eesti Rahvusringhääling eesotsas ETV-ga rõhutab riiklikke sümboleid samuti ääretult vähe. Miks ei võiks tänapäevane digitelevisioon näidata igapäevaselt otsepildis näiteks lipuheiskamist ja -langetamist Pika Hermanni tornist? Selleks ei pea tingimata kohale saatma ülekandebussi ja võttemeeskonda. Statsionaarsest kaamerast ja väikesest programmijupist, mis päikesetõusul ja -loojangul pildi eetrisse laseb, piisaks täiesti.
Täiesti lootusetu asi muidugi pole, sest ERR-i raadiokanalitel kuuleb päikesetõusu ajal vähemalt rahvushümni. Piduliku muusikapala kõrval võiks siiski lisaks olla inimkeelne tervitus — kas või vanasõna, mõttearendus või kirjanduslik katke Eestile oluliselt inimeselt.
Rahvussümboolikat võiks julgemalt kasutada ka saadete ning ekraanigraafika kujunduses ja seda mitte ainult meile olulistel tähtpäevadel. Riik eksisteerib enamatel päevadel kui 24. veebruar, 23. juuni ja 20. august.
Kui tänapäeva lapselt küsida, millised on Eesti rahvuslikud tunnused, jääb ta vastamisega jänni. Suitsupääsuke, rukkilill, paekivi, kama… Miks neid nii vähe presenteerikse? Loodetavasti joonistab see lapsuke vähemalt rahvuslipu õigete värvidega ning õiges järjekorras.
Meil on ETV-s näiteks tore saade “Vabariigi kodanikud”. Aga miks algab see halli saatepeaga? Kas elu Eestis on tõesti nii hall? Saatekujunduses pole märkigi sellest, millises riigis me ikkagi elame. Oleme kodanikud küll, aga millise riigi?
Või võtame Eesti Rahvusringhäälingu kodulehekülje internetis. Sinine on ta küll, aga ikkagi ei ole ühtegi märki sellest, millise rahvuse ringhäälinguga on tegemist.
Seega, kallis ERR — olgem uhked oma rahva ning riigi üle. Ärgem peljakem kasutada sümboleid, mille üle 20 aastat tagasi uhkust tundsime!
