INTERVJUU: Hardi Volmer: Hirm KGB ees oli 1980ndatel päris suur
Osaled Käsmus kaheksakümnendate nostalgiaprojektis. Millised mälestused endal 80ndatest esile kerkivad?
Nooruse kõige aktiivsem ja produktiivsem periood. Ealine iseärasus, elu olulisemad hetked jäävad 80ndatesse. Ükskõik millega praegu tegelen — teater, muusika, kino — kõik muutus aktiivseks 80ndatel.
Isiklik elu ka — armumised, abiellumine.
Oma karjääri tipphetked 80ndatel?
Minu enese jaoks olulisemad teatrietendused, nukufilmid ja laulud said loodud 80ndatel.
See on täiesti fakt.
Sel ajaperioodil laulsid kolmes bändis…
Pära Trust tegi etendusi ja filme rohkem. Oli pungiparoodia. Turisti sunniti nime vahetama, selle nime all poleks saanud jätkata. Öeldi, et tulge uue bändina välja.
Meeskond vahetus (osaliselt), nimeks valiti meie poolt pakutud 12st nimevariandist Singer Vinger. Sel aastal täitub Singer Vingeril 25 aastat, meie (augustis käivituv) tuur kannab nime “Turistina sündinud”.
Suhted tollaste “järelvalveorganitega” ehk KGB-ga. Kuidas jamadest välja vingerdasite?
See on avalik saladus, et eriti Kunstiinstituudi peod olid erilise vaatluse all. KGB-ga käisid suhted läbi rektori. Minu asi komsomoliliinis oli pidusid korraldada.
Eks me talle ideoloogilises mõttes üks “peavalu” olime. Sageli küsis rektor meilt, “mis pull käib?”, „tõmmake natuke kokku…“
Mind ennast kutsuti “punasele vaibale” ainult ühel korral. Arvasin, et seoses filmide ja Pära Trustiga. Tegelikult oli põhjuseks luuleõhtu, luuleõhtud olid tollal popid. Sel korral esines Matti Mogu´ci. (Matti Milius, kes esitas Priidu Beieri loomingut).
Rektorit ei tülitatud, mind ennast ähvardati. Lubati elu perse keerata, kuid üllataval kombel mind agendiks värvata ei püütud…
Praegu on selliste asjade üle hea naerda muidugi, kuid tollal oli hirm päris suur. Võimalus vene sõjaväkke sattuda (kõrgkool päästis sellest), hiljem poleks pruukinud tööd saada jne.
Mõni lõbus lugu 80ndate kontsertidelt?
On küll mõningaid. Ekstreemsuse tõttu. Külaklubides näiteks.
Talvel, kuna eelnevalt ei olnud kõvasti ja regulaarselt köetud, hakkas ühes kohas kontserdi ajal vihma sadama. Korralikult kütmata klubis ei läinud (kivi)seinad soojaks. Puupüsti täis klubis rahvas “auras”, kehadest kondenseerunud aur sadas klubis maha…
Turisti lõppaegadest veel selline lugu, et õpilasomavalitsused käisid õpetajatele peale, et meid koolidesse mängima kutsuda, õpetajad (reeglina) murdusid… Tallinna Ehitus-Mehaanika Tehnikumis (TEMT) saime ühel pimedal sügisõhtul toimunud peol, mis rahvast murdu täis, teha ainult kolm lugu. Siis oli järsku kottpime, vaikne.
Meesõpetaja ei pidanud “hirmuõõvale” vastu, lülitas elektri välja…
Teistsuguseid näiteid lavatagusest elust — ühes Võrumaa külaklubis pakuti meile kodust pekikastet ja toodi kaks pudelit külma viina. Viin oli ju tol ajal vahepeal defitsiit.
Kui tihti oma kontsertrepertuaari pidite teatud instantsidega kooskõlastama?
Kord aastas tuli kinnitada repertuaar. Bänd pidi olema registreeritud, bändil pidi olema mingi “katuseorganisatsioon” või pidi ta mingi asutuse all olema. Meie kolisime nahavabrik “Linda” alla, sealt anti prooviruumid.
Bändide jaoks oli kuus kategooriat. Žürii ees, kuhu kuulusid näiteks Uno Loop ja Feliks Mandre, tuli esitada etteantud palu. Kindel protsent pidi olema nõukogude autoreid, mingi osa sotsialistlike riikide autoreid, käputäis võis olla ka kap(italistlike)-maade autoreid.
Viimaste puhul, et seda protsenti suuremaks saada ja et žürii asjast aru ei saaks, tuli aeg-ajalt ette nimede väänamisi. Väänasime lääne nimed slaavipäraseks. Keegi ei viitsinud kontrollida, kas tegu on näiteks ikka Bulgaaria autoriga. Lugudest tuli valida muidugi vähemtuntud lood.
Kas oli vahel esinemisi Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist väljas?
Vilniuses kutsusime me kahel korral “katastroofi” esile.
1982. aastal esinesime Turistiga üleliidulisel kõrgkoolide bändifestivalil, elasime ühiselamus. Trummariks oli meil siis Andrus Kerstenbeck, kes alati kontsertidel trumme puruks lõi. Kerstenbeck oli ka ainuke mees bändis, kes viina ei joonud…
Meie esinemine oli linna komsomolikomiteele täielik kultuurišokk, komsomolikomitee isakesed ei teadnud midagi (niisugust) oodata. Me tulime lavale kaltsudes, katkistes kolhoosidressides. Taustaks pidime näitama filmi “Kalkar”, kuid projektor läks perse.
Kahtlustasime, et seda tehti sihilikult.
Kerstenbeck hakkas laval projektorimeest valjult vene keeles “mattidega” sõimama… Kontsert katkestati, meid kõrvaldati lavalt.
Meil oli oma fänniklubi ka kaasas, osa neist viidi järgmisel päeval miilitsasse, kuid lasti tulema…
Milliseid bände ise 80ndatel kuulasid, enim nautisid?
Pole mingit kahtlust — juba 70ndate lõpust Frank Zappat. Zappa vaimustus, ta lasi endast läbi kogu maailma rokkmuusika. Lisaks The Police, Talking Heads, Trio, väga vinge saksa bänd, Madness.
Äsja lõppes “Eurovisioni” lauluvõistlus. Mida üritusest arvad?
Minul oleks mingi sportlik huvi seda jälgida näiteks siis, kui iga maa esitaks omas keeles oma algupärast laulu…siis oleks mõtet lippudega vehkida…
Paroodia mõttes jäi meie “Leto Svet” hiljaks, soome kummikollid [Lordi] tegid asja varem ära…
Intervjuu on esmaavaldatud Viru Folgi kodulehel. Delfi avaldab selle lühendatud versiooni autori loal. Lisainfo kontserdi kohta: www.virufolk.ee/80s.
