"Kuna "Pealtnägijas" tõstatunud hooldusravi probleemid ei piirdu vaid Keila haiglaga ja analoogilisi juhtumeid esineb ka muudes hoolekandeasutustes, siis pole mõtet piirduda vaid PERH-i juhatuse ja Keila haigla süüdistamisega, vaid üle tuleks vaadata kogu hooldusteenuste süsteem tervikuna ning tõsta hooldajate kompetentsi," teatas patsientide esindusühingu infojuht.

Kui vaadata, mida ütleb meie seadusandlus hoolekandeteenuse osutamise kohta, siis teenuse sisu on kirjeldatud üsna üldsõnaliselt. Esimese põhimõttena on sotsiaalhoolekande seaduses märgitud küll inimõiguste järgimine ning paragrahv 16 sätestab, et hoolekandeasutustes peab tagama isiku eale ja seisundile vastava hooldamise (s.h ravimine, põetamine, kasvatamine ja arendamine), kuid milliseid tegevusi selline teenus peab sisaldama, pole kirjeldatud.

Reaalse eakate hoolekandeteenuse ja ka hooldusravi osutamise juures jääb see inimlik eesmärk sageli äärmiselt kaugeks ja hoomamatuks ning patsient võib saada suisa vastupidise kogemuse.

Ravimisega hoolekandeasutused enamasti ei tegele (v.a ravimite jagamine), põetamisel esineb sageli hooletusest tingitud puudujääke (nt lamatiste teke). Samas pole hoolekandeasutuste hinnakirjad vastavuses ei teenuse kvaliteedi ega teenuse vajajate maksevõimega.

Sotsiaalministeeriumi kodulehel on kaks väga põhjalikult koostatud dokumenti, kus on ära näidatud, missugune peaks olema ideaalne eakatele mõeldud hooldusteenus. (vt http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Eakad/taeiendav_teave/Eakate_hooldamine_ja_teenused.pdf ja http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Eakad/hooldaja_kasiraamat.pdf.)

Kuigi need dokumendid on soovituslikud, oleks kõigil hooldusteenusega kokku puutuvatel isikutel vajalik nendega tutvuda ning reaalse teenuse osutamisel ja saamisel neist juhinduda. Ka sotsiaalministeerium võiks rohkem panustada hooldustegevuse põhimõtete ja heade tavade tutvustamisele hoolekandeasutuste töötajaile.