Rene Tammist: Tarbija vajab kaitset elektrihinna tõusu eest
Elektrihinna tõusul on omad objektiivsed põhjused, need on liitumine Põhjamaade elektrituruga, vaja on rahastada võrkude uuendamist, investeerida uutesse tootmisseadmetesse ning vähendada energeetika keskkonnamõju.
Tänane debatt elektrihinnatõusu vähendamiseks on keskendunud taastuvenergia tasu vähendamisele. Ent see tasu moodustab vaid 4% meie elektrihinnast, ülejäänd 2% on taastuvenergia tasu nime all antav toetus mittetaastuvatele allikatele – turbale, jäätmetele, põlevkivi uttegaasile ja ka maagaasile juhul kui see on toodetud alla 10 MW seadmes.
Tulevikus kavatseb riik hakata maksma tasu ka põlevkivienergiale ja see tasu saab olema märgatavalt suurem kui taastuvenergiale makstav toetus. Riigi kavade kohaselt tuleb tarbijatel toetada ehitatavaid põlevkivikatlaid 1,5 mld eurose toetusega 20 aasta jooksul, makstes kinni riigi poolt võetud 1 mld suuruse laenu katelde ehitamiseks. Ehk siis tegelikkuses maksab iga eesti elanik raugast imikuni 1865 eurot katelde eest, mida reaalselt elektritootmises saab kasutada mõnel nädalal aastas.
Kuidas siis tarbijaid lähiaastate hinnatõusude eest kaitsta. Selleks on kolm võimalust.
Kõigepealt, Konkurentsiametile tuleb anda rohkem volitusi kontrollimaks energiafirmade tegevust, tagamaks et energiafirmad ei kasutaks ebaausaid võtteid, ega spekuleeriks hindadega. Konkurentsiamet peab hakkama astuma ennetavaid tarbijaid kaitsvaid samme, juhul kui tal on alust eeldada, et turuosalise käitumine tarbijaid nöörib. Vajalik on ka Konkurentsiameti koostöö oma kolleegidega naaberriikidest, sest elektrituru avanedes muutub turg regionaalseks ja sellega peab kohanema ka järelvalve. See aitab paljastada kergemini hindadega manipulatsioone ja tagab ausa konkurentsi ning likviidsuse, mis kokkuvõttes tagavad parima hinna.
Teiseks, peaks kaaluma väiketarbijate või vähemkindlustatud tarbijate jaoks kaitsvate tariifide kehtestamist. Nende tariifide kasutamist võimaldab ka täna Euroopa Liidu seadusraamistiks ja sedalaadi tariifid kehtivad kõikides EL riikides, kus turud on avatud. Riigi otsustada on kuidas ja kellele need tariifid kehtestada. Tariifide kehtestamisel võib kasutada ka nn tagurpidi hinnastamist, mis täna kasutusel Ungaris ja Hollandis ning mitmel pool USA osariikides. Sellega kehtestatakse elektrihinna madalam määr näiteks 1 MWh kohta aastas elaniku kohta. Üle selle tarbides tuleks maksta kõrgemat hinda. Selline skeem võimaldab stimuleerida energiasäästlikku tarbimist, sest mida rohkem tarbid seda rohkem maksad ning aitaks samas kaasa hinnashoki pehmendamisele. Alternatiivina peab riik välja töötama sotsiaalsete meetmete paketi kuidas hinnatõusu vähemkindlustatutele pehmendada.
Kolmandaks, kõige olulisem on energia tarbimist vähendada, siis on hinnatõusu mõju kõige väiksem. Siin on küsimus ka ettevõtete pikaajalises konkurentsivõimes. Selleks tuleb Eestis kehtestada pikaajaline energiasäästu strateegia koos siduvate eesmärkidega. Suuremahulise energiasäästu saavutamiseks on vaja kaasata energiatootjad säästmisse, leppides tootjatega kokku aastased säästmise määrad ja andes tootjatele voli valida, kas sääst saavutatakse tootmisel, võrkudes või tarbija juures. Tootjatele on see kasulik, sest vabanevad elektritootmisvõimsused saab turul realiseerida. Vaja on ka luua keskkond energiasäästuettevõtete loomiseks, mis teostaksid säästumeetmed tarbijatele, näiteks vahetaksid aknad, soojustaksid seinad ja võtaksid laenud enda kanda. Tulu saaksid sellised ettevõtted energiasäästust. Mõlemad meetmed toimivad edukalt täna paljudes Euroopa riikides ja esimene meede on osutunud sedavõrd edukaks et Komisjon kaalub selle üle-Euroopaliselt kohustuslikuks muutmist. Teine meede on juba kehtiv, ent Eesti riik pole seda rakendanud. Vaja on suunata ka rohkem ressurssi energiasäästu. Näiteks heitmekaubanduse kolmanda perioodi tuludest 2013 a. tuleks vähemalt pool suunata energiasäästu. See on suurusjärgus 75 miljonit eurot ja kui see summa kasutada nendele samadele energiasäästuettevõtetele laenugarantiide andmiseks võimaldab see läbi finantsvõimenduse raha mitmekordistada.
Tarbijad vajavad avaneval turul kaitset. Kui väiketarbijatega oodata sarnaselt käes rüpes nagu seda tehti suurtarbijatega, siis lööb 1.jaan 2013 valusalt kõikide meie rahakoti pihta.
Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
