Haridussüsteemi muudaks veel vaid südametunnistuse abiga
Haritus on ime. Kui inimene kujuneb ja areneb ja jääb haritud inimeseks, siis see on kindlasti suurim ime pärast inimese loomist maailma.
Kui pisutki orienteeruda süsteemiteoorias, siis nähtub selgesti, et haridussüsteem ei ole eraldiseisev, teistest süsteemidest lahus olev ning omaette toimiv süsteem. Haridussüsteem on seotud mitmete ala- ja metasüsteemidega. Tervikut ei saa osadeks lahutada. Kui, siis ainult analüüsi ja sünteesi eesmärgil.
Haridus ei ole riik riigis. Ning haridus- ja teadusministeerium ei ole Tartu Ülikooli käepikendus. Haridusseadusandlus ei ole eraldiseisev õigusaktide kogum, mille lahti mõtestamine ja kirjutamine antakse uuest õppeaastast üha rohkem üle kooliinimeste õlule. Kui see pole suunatud demokraatia, mis see siis on? Siin on miljonid seosed ja sõltuvused teiste õigusaktide ning normatiividega, mis esitatakse kahjuks eelnevalt tervikpilti esitamata. Kahjuks sisuline koostöö seadusandva, täidesaatva ning kohtuvõimu vahel on lünklik või puudub täielikult.
Keegi pole veel hariduse jaoks hukatuslike faktorite vastu leiutanud või avastanud immuunsust tagavat süsti, et hoida, säilitada, väärtustada seda, mis vägisi kipub vanaks kõdunema, segunema ja sogaseks muutuma, moonduma ning muutuma.
Globaalses külas nimega maailm kehtivad vastavad seadused, mis on täitmiseks kõigile, ilma mööndusteta. Meie oleme osa sellest külast — nimetagem seda siis Euroopa Liiduks, NATOks, ÜROks, OSCDks vms. Ka parima tahtmise juures ei suuda me öelda, kas poliitika on majanduse või majandus poliitikavankri ette rakendatud. Eriti enne valimisi määritakse mett mokale ning saunas seljale.
Vähemalt kolm fenomeni mõjutavad jõuliselt haridust kui nähtust ja protsessi:
1. Turumajandus (loe: röövkapitalism ilma iialgi tekkiva keskklassita) dikteerib, milline peab olema haridussüsteem, aga mitte vastupidi. Mis asi on hariduspoliitika? Või majanduspoliitika? Või perepoliitika? Kes on need poliitikud, kes on metamorfoosi käigus minetanud igasuguse inimlikkuse ja empaatia, kes viljelevad nimetatud poliitikaid?
Hetkel võib selgesti aduda, et finantsmajandus, kus meil pidavat hetkel taas kosmiliselt hästi minema, koos kõigi talle omaste karakteristikutega mõjutab haridust ja hariduse kujunemise eeldusi.
2. Postmodernism dikteerib koos erinevate diktaatoritega nii riigi- kui ka erasektoris, milline peab olema haridus (koolimajad, staadionid, ujulad, spordikeskused jne). Vastuvaidlematult tuleb täita selliste diktaatorite nagu hedonism, pragmatism, relativism, skeptitsism, nihilism ja ateism korraldusi. Need normatiivid on sätestatud riiklikus õppekavas ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Kui neid korraldusi ei täideta, siis saadakse see, mida ei taheta, ja jäädakse ilma sellest, mida tahetakse. Õpetajapalk on mediaanpalamõistes nii või teisiti üks suur naljanumber.
3. Asotsiaalne mudel dikteerib Eesti haridussüsteemi. Kahju, et asotsiaalsust seostatakse Eestis isikutega, kes viimases hädas peavad prügikastist toidupoolist otsima. Asotsiaalsusel on hoopis laiem tähendus, millega kahjuks sotsiaal- ja haridusministeeriumil pole tahtnud tegeleda.
See tähendab praktikas seda, et kõik, millel puudub vähimgi seos sotsiaalsete nähtuste ja protsessidega, olude ja olukorraga, muutuste, arengu ja funktsioneerimisega, on kuulutatud Toompeal seadusteks ning all-linnas täitmiseks. Eestlane täidab juba ammu ELi direktiive saksa täpsusega. Muidugi läbi sotsiaalministeeriumi, kus ametnikud saavad (tulemus)palka selle eest, et nad soosivad selliseid asotsiaalseid nähtusi nagu stress, depressioon, deprivatsioon, indolentsus, konformsus, apaatsus, anoomiad jne.
Poiss ja tüdruk tulevad kooli ja kui nad on ema või isa käest lahti lastud, ootab neid ees sünge asotsiaalne haridussüsteem, mida suurte rahade ning europrojektidega juurutatakse ning toetatakse, aga kus emotsionaalselt, vaimselt ning sotsiaalselt invaliidistutakse. Põhikooli või gümnaasiumi lõpetajatest ongi märkamatult saanud asotsiaalsed isikud, kes peavad hakkama endale gruppi taotlema.
See on vaid jäämäe veepealne osa, väga lühidalt ja põgusalt välja tooduna. Tegemist on pöördumatute protsessidega. Need ennast- ja teisi hävitavad ja laostavad protsessid vaid süvenevad ja nende süvendamiseks ning sügavamale juurutamiseks aidatakse igati kaasa nii Eesti riigi kui ka erinevate liitude ja fondide abiga.
Kas kuristiku suunas tuure koguvat kiirrongi on võimalik veel peatada? Vahel kaldun arvama, et enam mitte. Kuid säilinud on siiski optimismisäde, et seda kuristikku kihutamist riigi ja rahvana on ehk võimalik pisut pidurdada. See saab alguse muutustest. Muuta ei saa tegelikkust. Muuta ei saa teist inimest. Muuta ei saa kooli, õpetajat, õpilast ega lapsevanemat — rääkimata haridusametnikust. Muutused algavad meist enestest (seestpoolt väljapoole), kui me ausalt ja süvenenult vaatame peeglisse, mida ma siinkohal nimetaksin südametunnistuseks — ehk nagu Rousseau ja Kant nimetasid südametunnistust Jumala hääleks meie sees.
Sama meelt oli ka Dostojevski. Südametunnistus on kõige mõjuvõimsam indikaator maailmas, mis reageerib meie mõtetele, sõnadele, tegudele või tegemata jätmistele ülimalt adekvaatselt. Ja seda ilma juriidikata. Eesti esimene haridusminister Peeter Põld rõhutas omal ajal usulise kasvatuse juures samuti südametunnistuse rolli. Ja uus riiklik õppekava peab oluliseks usundiõpetuse juurutamist ebausklike eestlaste võsukestele.
Vaja on mitte lihtsalt kasvatust, vaid väärtuskasvatust, mille vundamendiks on südametunnistus kui jumalik vääramatu jõud. See on minu arvates ainus päästerõngas ning viimane õlekõrs. Selle kasutamata jätmine hävitaks meie omariikluse koos rahvuskultuuriga.
Südametunnistus haridussüsteemi vankri ette ning siis haagime muud vankrid ja vagunid sellele taha!
