Raivo J. Raave: Saalemi nõiad ja Vene hirm
Paljude valetunnistuste tõttu jäid nõiaprotsessid soiku, aga alateadlik nõiajaht käib tänini edasi.
Võib-olla kõik ei tea, et nõiaprotsessid on suhteliselt hiline ja tegelikult uusaegne nähtus. Paradoksaalsel kombel saavutas nõiajaht oma tipu just valgustusajastu haripunktil XVII sajandil. Pärnu maakohtus toimus suurim arv nõiaprotsesse aastatel 1633-1645 (kokku 22 protsessi, surma mõisteti 12 inimest, nendest 10 aastatel 1640-1642). Tartu maakohtus on teada 6 protsessi ainuüksi 1632. aastast.
Varasem ketseriprotsess jättis süüdistatavale veel õiguse pattu kahetseda ja seeläbi kõige hullemast pääseda. Nõiaprotsessis oli süüdistatav täiesti kaitsetu ja väljaspool seadust. Nii piinamisega kui piinamiseta tunnistati üles pööraseid lugusid, mis on seletatav vaid usulistest tõdedest väärarusaamisega ühelt poolt ja teiselt poolt rahvausundi väärtõlgendusega.
Inimesed, kes on püha ürituse nimel kõigeks valmis, ei ole ka tänapäeval kuhugi kadunud. Aga kui nõiaprotsessidega on ehk lõpp, siis kahjuks pole kuhugi kadunud põhjused, mis nõiaprotsesse esile kutsuvad — inimeste hirmud ja barbaarsus.
Nõiajaht ja Vene foobia
Eestlases hulgas küllaltki levinud vene foobia põhineb ajaloolisel hirmul. See hirm on mõistetav. Ajad on aga muutunud ja tänapäeva Venemaal ei ole vaja enam Eestit enda külge liita.
Küsisin Moskva Ülikooli professorilt Aleksander Duginilt, mis doktriini järgi õpitakse Venemaa Kindralstaabi Akadeemias. Dugin vastas, et Venemaale on oluline Kaukaasia. Ta ütles, et Rootsi geopoliitiku Rudolf Kjelleni järgi on Baltikum Kesk-Euroopa põhjapoolne jätk, mis on struktureeritud Saksamaa ümber. Baltikum on ajalooliselt ja etno-konfessionaalselt Preisi kultuuriruum, kuna aga Preisimaad pole enam, siis Eesti ja Läti peaksid olema autonoomsed ja lojaalsed teljeriikide suhtes. Need on siis Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa. Huvitav on Dugini käsitluse sarnasus baltisaksa nn maiskondliku iseseisvuskäsitlusega, mida on lansseerinud Jaan Undusk.
Niinimetatud sanitaarkoridor, mis pidi ühelt poolt eristama ja teiselt poolt olema pingekoldeks Vene- ja Saksamaa vahel, oli Dugini järgi Inglise geopoliitika väljamõeldis.
Kui nüüd Vene geopoliitika isa väidab, et Vene ohtu Eestil tegelikult pole ja see on vastuolus Vene-Saksa liitluse ideega, siis ehk võiks poole hirmust maha matta. Teisalt näitab Vene- ja Saksamaa majandusalane koostöö ja omavaheline seotus, et nad ei lase end vastastikkusele vaenule provotseerida, nagu see läks korda Esimeses maailmasõjas ja paljudel andmetel ka Teise maailmasõja algul.
Kolmandaks võiks küsida ka tervelt mõistuselt: Miks peaks Venemaal Eesti vaja olema? Kas tal endal veel vähe probleeme? Teisalt terve mõistus ei arvesta suuremat alateadlike hirmudega. Ma usun, et palju aitaks, kui annaksime endale aru, et meid pimestab sageli alateadlik hirm Venemaa ees.
Nõiajaht ja märgistamine
Hiljuti sattus mu kätte üks kirjutis Salemi nõiaprotsessidest, millest Marilyn Monroe abikaasa Henry Miller on ka meil menukalt lavastatud näidendi kirjutanud. Kui 1692. aastal määrati Massachusettsi kuberneriks sir William Phips, sai hoo sisse puritaanide vaimse isa reverend Cotton Matteri poolt õhutatud Inglise kolooniate nõidadest puhastamise kampaania.
Mõlemad vagad härrasmehed olid veendunud, et saatan teeb oma tööd isegi nii kristlikus ühiskonnas nagu seda olid Inglise kolooniad. Cotton Mather suutis oma jutluste ja proklamatsioonidega sellise hüsteeria tekitada, et koloonia elanikud enam peale nõidade muud ei näinudki. Kurjategijateks kuulutati teiste hulgas ka need, kes nõidusesse ei uskunud. Massipsühhoosi õhkkonnas ei julgenud keegi süüdistatavate kaitseks sõnagi poetada.
Nii poodi võllas noor naine, mitme lapse ema Rebecca Nourse, kuna tema peale oli lihtsalt kaevatud. Salemi külas elas Parrise nimeline jutlustaja, kes kandis mingil põhjusel viha ja tõstis kaebuse oma eelkäija reverend Stephen Burrowsi peale. Viimane palvetas enne poomist nii härdalt, et mõned mehed teda vabastada kavatsesid.
Cotton Mather tuletas rahvahulgale meelde, et kurat võib esineda ka valgusingli kujul. Jumalasulane poodi nagu kurjategija. Kogu 1692. aasta suve ja sügise kestis nõiajaht. 19 inimest oli poodud, 55 inimeselt oli välja pressitud ülestunnistused ja 150 inimest ootas vanglas kohut.
Tänases Eestis on ketseriks kuulutatud Edgar Savisaar ja nõiajahi objektiks Keskerakond. Ometi on ju seinalegi selge, et igas suures liidus on erinevaid inimesi ja ühe erakonna omad ei saa olla kvalitatiivselt paremad või halvemad kui teised — seni kuni nad on inimesed. Iseasi kui meil oleks tegemist inglite või tulnukate või mutantide või üliinimeste rühmitustega.
Ristirahvas või poolpaganad?
Jakobson väitis, et saksad pole meile kristlust üldse toonud. Olles pärit vennastekoguduslikust perekonnast (nagu teisedki ärkamisaja juhid: Kreutzwald, Jakob Hurt, Villem Reiman kuni Gustav Suitsu ja Uku Masinguni välja), leidis ta, et vast vennastekoguduse liikumine tegi eestlased kristlasteks. Selle üle võib ju vaielda. Vahest tundub, et eesti rahvas pole ristirahvaks veel saanudki. Kui tuletada meelde Paulust, kelle sõnade järgi „kui minus pole armastust, siis kõik muu pole mitte midagi“.
Jakobson kirjutab: „Sel viisil on siis aegamööda nõiausk sakstest kindlama juurtega meie rahva sisse istutud, kui ristiusk. Sest rahvas nägi siin oma silmaga nõiausu vilja, mis ta ristiusu kohta mitte ei näinud.“ Meedialegi näib meeldivat eestlasi nimetada pigem nõia- kui ristirahvaks ja võib-olla oleme suurenisti poolpaganateks jäädudki. Igatahes kui vaadata Kristuse armastuskäsu täitmise järgi, siis vahest on mõned paganad selles paremadki kui nimekristlased.
Tunnistagem endile, et meid annab nõiajahiga manipuleerida, nagu tehti seda Salemis või Loudunis, kus hullu mänginud nunnad läksidki lõpuks tõeliselt meelesõgedaks, aga saagem vabaks pimedast nõiajahist — see oleks rahvuse paranemine, milleta meil pole tervet tulevikku.
Diogenese kombel võiksime aga ka võtta lambi ja minna inimest või kristlast otsima ja ehk leiamegi ootamatumatest kohtadest kui seda tavaks peetud…
