Toomas Schvak: Kas kristlusel on avalikus sfääris koht?
Olgu siis tegemist Vabadussõja mälestussamba kujundusega, riigi esimeste meeste ja naiste osalemisega kirikupühade jumalateenistustel või nende jumalateenistuste ülekannetega avalik-õiguslikus televisioonis.
Et kirik oma ametlike esindajate vahendusel neile protestidele reeglina ei reageeri ja mingit muutust ei toimu, kordub see ühepoolne pahameelepuhang üha uuesti ja uuesti, ilma et järgneks korralikku diskussiooni või väitlust.
Usun, et mitmepoolne ja ratsionaalsetel seisukohtadel, mitte emotsionaalsetel puhangutel põhinev avalik arutelu religiooni positsiooni üle Eesti ühiskonnas on lausa vajalik. Ent kahjuks on kirikuringkonnad — üksikute eranditega — näidanud üles soovimatust ja suutmatust potentsiaalses debatis osaleda, kas siis lihtsalt vaikides või kasutades argumente, mis eeldavad Piibli ja kristliku traditsiooni autoriteedi tunnistamist. Viimast ei saa aga vastaspool aktsepteerida. Nii näeme mõtestatud dialoogi asemel sageli kahte paralleelset, omavahel kokkupuutumatut monoloogi.
Ühiskondlik teoloogia
Uus suund usuteaduses, mis suudaks neile eesmärkidele kaasa aidata, on ühiskondlik teoloogia (inglise keeles public theology). Tegemist on teoloogia haruga, mis ei püüa selgitada niivõrd kristliku õpetuse teatud konkreetseid aspekte kui küsida, kas ja kuidas kristlik õpetus ühiskonnas laiemalt kõlapinda omab, ehk — milline võiks olla kristlaste uskumuste, neid väljendava õpetuse ja sellest lähtuva praktika roll ühiskondlikus elus.
Ameerika teoloog Clive Pearson on ühiskondlikku teoloogiat kirjeldanud „ühe häälena paljude hulgas ideede turul“. Tunnistades kaasaja lääne ühiskonnas valitsevat pluralismi, püütakse näidata, et kuigi kristlusel ei ole ega saagi olla ilmalikustunud ja mitmeusulises ühiskonnas tõe monopoli, võib see õpetus koos sellest lähtuva praktikaga ometi pakkuda abi ühiskonna kui terviku ees seisvate probleemide lahendamiseks. Selleks rakendatakse argumentatsiooni ja mõisteid, mis ei ole ainuomased kristlusele, vaid mõistetavad ka usukaugete inimeste jaoks. Paraku on ühiskondlik teoloogia olnud siiani ülikooliteoloogide pärusmaa, mille suhtes tegevvaimulike huvi on olnud kesine.
See ei tähenda, et kirik peaks loobuma oma senistest traditsioonidest, oma eripärasest keelest ja mõistetest, oma ajatust sõnumist; tuleb lihtsalt suuta eristada erinevaid sihtgruppe ja oma sõnumit vormida vastavalt sellele, kellega parasjagu kõneletakse.
Usk avalikus sfääris
Ühiskond jaguneb üldjoontes avalikuks ja privaatseks sfääriks. Ilmselt ei ole kellelgi kahtlust, et religioonil on oma selge koht inimeste eraelus. Kas sama kehtib ka avaliku sfääri kohta? Usun, et kehtib küll.
Filosoofid Jürgen Habermas ja Gerard Hauser on kirjeldanud avalikku sfääri keskkonnana, kus üksikisikud ja grupid saavad kokku, et arutada vastastikust huvi pakkuvaid teemasid ning leida konsensusel põhinevaid lahendusi. Kuivõrd religioon ja usk on teemad, mis on paljude inimeste jaoks olulised nende isiklikus elus (ka võitlevatele ateistidele, sest millega neil muidu võidelda oleks; rääkimata vanast tõest, et usk Jumala olematusse on siiski usk, mitte teaduslikult verifitseeritav teadmine) ja mille väljendamiseks eksisteerivad ühiskonnas selged institutsioonid (kirikud ja kogudused), siis miks oleks vaja neid avalikkuse pilgu alt ja avalikust debatist eemal hoida? Iseasi, et kirik näib seda debatti kartvat.
Saksa katoliiklik teoloog Knut Wenzel on tõdenud, et kiriklikes ringkondades valitseb selge ja nähtav hirm sekulariseerumise ja ilmalikustunud ühiskonna ees. Ta väidab, et neid ühiskondlikke suundumusi tuleks näha aga uue võimaluse, mitte probleemina. Sekulariseerumine ei ole tähendanud kristliku usu kadumist, vaid selle tõlgendamise kandumist organisatsiooni tasandilt isiklikule tasandile. Sekulaarset avalikku sfääri peaks aga vaatlema neutraalse keskkonnana, mis võimaldab eri maailmavaadete esindajatel kohtuda, oma sarnasusi ja erinevusi arutada ning seeläbi teineteist avastada.
Ilmalikkus kui Jumala kingitus
Kristlikust vaatepunktist võib avalikku sfääri näha ka Jumala kingitusena, mis aitab kristlikul kirikul üle saada oma mineviku kompleksidest võimu teostamise vahendina ning võimaldab läbi avatuse ja ühiskondliku teoloogia rakendamise keskenduda neile probleemidele, mis olid kesksel kohal Kristuse sõnumis — konfliktide lahendamine, rahu kuulutamine, sotsiaalse ja isikliku vastutustunde süvendamine, ligimesearmastuse edendamine läbi konkreetsete igapäevaste tegude.
Selline lähenemine on ka parim kaasaegne misjon — mitte pealetükkiv kuulutus, vaid ühe hästitoimiva võimaluse pakkumine ideede turul iseenda ja oma kaasinimeste elukvaliteedi parandamiseks.
Ent see eeldab, et mõlemad osapooled respekteerivad teineteist ja jätavad teineteisele avalikus sfääris piisavalt ruumi. Vabadus oma seisukohta väljendada on juba tagatud, püüdkem siis seda teha väärikalt ja viisakalt, avades ennast teise poole mõtetele ja kutsudes neid mitte (vastu)rünnakule, vaid heast tahtest kantud mõttevahetusele. Võib-olla selgub siis, et kristlus pole eelkõige abivahend võimusuhete kinnistamiseks ega oma aja ära elanud fossiil meie kaugest minevikust, vaid elav ja jõuline idee, mis suudab kõnetada kõiki neid, kes vaid soovivad kuulda ja kuulata.
