Raivo J. Raave: Võidusammas langeb ükskord niikuinii
Ateist võib küll eitada Jumalat sõnade ja mõtetega, aga vaevalt oma olemusega.
Igat liiki võimukandjad on inimese potentsiaalset religioossust alati hästi mõistnud. Väga sageli on kasutatud ja kasutatakse jätkuvalt erinevaid kultuslikke talitusi ja religioossed elemente selleks, et legitimeerida kõikvõimalikke pühi üritusi ja võitlusi ning mobiliseerida rahvast neis osalema. Et tekitada vajalikku entusiasmi ja vahest ka massidega manipuleerida.
Kas te pole kunagi mõelnud, miks kuulub Võidusammas kaitseministeeriumi ja mitte näiteks kultuuriministeeriumi haldusalasse? See tundub kuidagi enesestmõistetav.
Mitte miski ei liida rahvast paremini ühise eesmärgi nimel, kui ühine kultusobjekt, mida üheskoos kummardatakse ja kultustalitus mida koos toimetatakse.
Võim ja kultus
Seda mõisteti juba Rooma keisririigis, kus paljudest levinud usunditest hoolimata püüti sisse seada ühist riiklikku kultust. Võimu ja kultuste omavaheliste seoste kohta võib näiteid tuua loomulikult ka palju varaemast (ja hilisemast) ajaloost.
Sellised riiklikud kultused on vahel osutunud hämmastavalt elujõulisteks. Kuigi Nõukogude Liit oli ateistlik riik, võib tema riigijuhtide retoorikast ja kõikvõimalike tähtpäevade kombetalitustest ning muust kasutusel olnud atribuutikast leida tähelepanuväärselt palju religioosseid elemente. Kommunismi ju usuti.
Väga iseloomulik eelpoolnimetatud riigile oli kõikvõimalike au — ja mälestussammaste ning memoriaalide püstitamine. Sammas iseenesest ongi sageli religioosne nähtus, kui ta ei ole just arhitektuuriline element. Enamasti on sammastel olnud mingi kultuslik otstarve.
Religioonist pole pääsu: kui ta pole sakraalne, siis on ta ilmalik. Kui pole Jumalat, kõlbavad ka iidolid. Kui meil on juba kultusfilmid ja kultusraamatud ja kultusmuusika, kuis siis ilma kultussambata saab?
Ebajumalate kummardamine
Mis puudutab üht teatud kaitseministeeriumi haldusalas olevat sammast, siis sellega tundub juba ammu midagi kummalist toimuvat. Astroloog Edda Paukson kinnitab, et tema oma jalga selle samba lähedusse ei tõsta. Keegi selgeltnägija teadvat kindlalt, et kukub ümber. Kukub loomulikult, ainult et millal?
Kindel on see, et sambakummardamine, nagu üldse mistahes ebajumalateenimine, Eesti rahvast küll kuidagi Jumalale meelepärasemaks ei tee. Üldse ei tea kindlamat teed Jumala viha alla sattumiseks, kui ebajumalateenistus. Eks see ole ju esimese ja tähtsaima käsu vastu eksimine.
Ebajumalteenistus on mistahes iidolite või kumiiride kummardamine. Ja iidoliks võib inimesele saada mistahes asi või idee või ka kes tahes inimene. Kui miski saab inimesele Jumalast tähtsamaks, ongi tegemist iidoliga. See viib asjade loomuliku korra käest.
Kui nüüd inimene klammerdub mingi meelisidee või asja külge, siis astub ta otsekui kiigele, mis kallutab ta otse vastassuunas. Tean mitut naist, kes võiksid olla ideaalsed abikaasad ja emad ja koduperenaised, aga klammerdumine selle ideaali külge on nende ellu tõmmanud vaid kõlbmatuid mehi — üks tuleb vanglast ja teine läheb, väike- ja suurpetturitest mitmenaisepidajateni.
Me saame sageli vastupidise sellele, millesse oleme klammerdunud.
Headus kurjuse allikana
Aga nagu juba öeldud, ei ole need ainult materiaalsed asjad, mida võime kummardada. Mõnele võib ka vaimsus või isegi usk saada ebajumalaks. Keegi ilmselt ei söanda täna rääkida, et ka vaimsed harjutused — näiteks jooga — võivad olla ohtlikud. Vahest isegi eluohtlikud. Vildakas maailmavaade mõjub tervisele.
Jumal on tõe ja armastuse Jumal. Sest Tema ise ongi tõde, on armastus. Kui vaimne inimene lakkab armastamast — algab allakäik. Suur teadmine toob kurbust, aga armastus ehitab. Usk ilma armastuseta on aga nagu kumisev vask ja kõlisev kelluke. Kui sul oleks ka kõik anded, võim ja vägi, aga sul poleks armastust — poleks sa ühtigi.
Vaimsed väärtused võivad isegi kiiremini sulgeda tee Jumala juurde kui materiaalsed. Meenutage kasvõi religioosset kurjust. Seda ei tohiks olemas olla, aga ometi on. Juba selle väljatoomine tõi mulle kaasa kutse kirikukohtu ette. Eks ta ole.
Aga ka headus võib saada kumiiriks ja headuse kummardamine tuua kaasa halastamatuse, teiste hukkamõistmise, sallimatuse ja lõpeks kurjuse. Ikka selsamal pendli põhimõttel. Ja kas silmakirjalikkus ei pärinegi just headuse kummardamisest? Vajadusest näida parem.
Ka usk võib saada iidoliks
Inimene kummardab mammonat ja tunneb, et ta hing hukkub. Siis pöördub inimene vaimsele teele — ja asi ei lähe paremaks. Miks ometi? Sest vaimne võib olla samasugune ebajumalateenistus kui kuldkuju kummardamine.
Lähme edasi: isegi Jumala käskude ja seaduste järgimine võib saada ebajumalateenistuseks, nagu see sai 2000 aastat tagasi Juudamaal. Sageli arvatakse, et sõna variser on silmakirjaliku ja patuse sünonüüm. Tegelikult olid nad ühe usuvoolu esindajad, iseenesest väga vagad usklikud ja püüdlikud käsuõpetuse järgijad.
Nende vagadus ja usuline innukus ei aidanud neil ära tunda Jumalat, isegi siis mitte, kui ta neile päise päeva ajal vastu jalutas.
Kõik siin ilmas on kaduv. Ka Võidusammas langeb ükskord niikuinii — olgu ta siis meile kui püha või paha tahes. Jumal aga on seesama eile, täna ja igavesti.
Olgu ta meile kõigile armuline — et see, keda usume ja kelle teenimisele pühendame oma elu, ei osutuks ebajumalaks.
