Kunstiajaloolane Pariisi suurröövist: kunstiväärtus enam ei loe
Tuntud on lugu Mona Lisa vargusest 1911. aastal, kui pisut segane itaalia kunstnik Vincenzo Perrugia otsustas Louvre’is oma rahvuskaaslase šedöövri raamist välja lõigata, kokku rullida ja kodumaale tagasi viia. Paar aastat hoidis ta seda kokkukeeratuna oma voodi all ja siis andis ennast üles koos Mona Lisaga. See oli õnneliku lõpuga lugu, mille tagajärjel sai Mona Lisa maailmakuulsaks.
Üks minu lähedane inimene, pariislanna, on mulle jutustanud, kuidas ta 1950. aastatel, olles 12-13-aastane plika, sageli koos oma sõbrannaga igavuse peletamiseks Louvre’is „hängimas” käis. Saalide viisi maale ja skulptuure oli heaks keskkonnaks fantaasia lendulaskmiseks ja igasuguste mängude väljamõtlemiseks. Seda enam, et tollal oli rahvast muuseumides vähe ja valvureidki mõni üksik terve tiiva peale. Vahel olevat tüdrukud antiikskulptuuridele isegi silmad pähe joonistanud, et neid elavamaks muuta. Niisuguste mälestuste valguses tundub Mona Lisa põuepistmine täiesti käkitegu olevat.
Kuid rohkem kui pool sajandit hiljem näib muuseumist kunsti varastamine võimatu missioonina. Kahjuks nii see ei ole, nagu sai tõestatud Pariisis, kui 20. mai hommikul kell 6.50 avastasid valvurid, et Pariisi Linna Moodsa Kunsti Muuseumist (prantsuskeelne lühend MAMVP) on viis šedöövrit raamist välja lõigatud, kokku rullitud ja põue pistetud. See oli juhtunud öösel, sest päevasel ajal pole niisugune röövimisstiil tõepoolest võimalik: tänapäeval on Pariisi muuseumides iga saali jaoks vähemalt üks valvur (kui mitte rohkem) ja alati ka mitu külastajat.
Ehkki MAMVPi teatakse pisut vähem kui näiteks Louvre’i või Pompidou Keskust, pole rikkaliku kunstikogu ja temaatiliste näituste huvilisest publikust seal kunagi puudus.
Võiks eeldada, et öösiti on hinnalist kultuuripärandit varjav hoone signalisatsiooni all, aga tuleb välja, et ka see ei ole nii. Keegi maskiga indiviid lihtsalt viilis läbi ühe tabaluku ning lõhkus Seine’i jõe poolse akna, astus ekspositsioonisaali ja toimetas seal rahulikult kuni võis viie rullikeeratud maaliga sama teed pidi lahkuda. Selgub, et märtsi lõpust alates on osa hoone signalisatsioonist rikkis ning turvateenuste eest vastutav firma pole veel jõudnud viga parandada.
Röövitud tööd on valminud aastatel 1906-1922, kaks neist esindavad fovismi (Matisse ja Braque), kaks kubismi (Picasso ja Léger), viies kadunuke on Modigliani “Naine lehvikuga” (1920). Kahju on hinnatud 100 miljoni euro (1,5 miljardi krooni) suuruseks. Et esmasel hinnangul käidi välja viis korda suurem kahjusumma, pole ka mingi lohutus, sest kunstikirja artclair.com pühapäevase artikli andmetel on Pariisi linna aastaeelarves kunstiteoste ostmiseks ette nähtud sõltuvalt majandusolukorrale 1,4-5,2 miljonit eurot. Seega jäi muuseum ühe ööga nii palju vaesemaks, kui on ette nähtud raha 20-70 aasta jooksul uute teoste hankimiseks.
Arvestades, et tänavu mais müüdi New Yorgi Christie’se oksjonil maha üks Picasso töö 84 miljoni euro (1,3 miljardi krooni) eest, pole Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumil kindlasti jõudu ühegi nimetatud avangardi suurkuju maali röövitute asemele soetada.
Varaste küüsi langenud kunstiteosed kantakse alati registrisse, mis saadetakse Interpoli kaudu kõikide riikide politseile. Seega pole võimalik kuritegelikul teel omandatud hinnalisi töid korralikel kunstioksjonitel müüki panna. Lugesin oletusest, et võib-olla hakatakse röövitud šedöövrite eest lunaraha välja pressima, kuna see, et muuseumirööv mõne kollektsionääri poolt palgatud võiks olla, tunduvat ebatõenäoline. Viimane väide eriti ei veena, kui silme ees on need kosmilised summad, milliste kõrgusele on saja aastaga modernismi meistrite teoste hinnad kihutanud.
Kõige jaoks eksisteerib ka “must turg”. Kahju, et nii on juhtunud, sest MAMVPst varastati viis maali nende100 miljoni euro suuruse väärtuse pärast, ent selles kultuuriasutuses käib iga päev sadu või tuhandeid kunstisõpru, kes tulevad vaatama Picasso, Matisse’i, Braque’i, Léger’, Modigliani ja kõikide teiste kunstnike loomingut nende kunstilise väärtuse ehk siis nende eneste pärast. Vaevalt oli muuseumisse tunginud maskiga isik Perrugia-taoline veidrik, keda ei motiveerinud raha. Vaevalt oleks 1911. aastal da Vinci Mona Lisa väärtuseks näiteks 84 miljonit dollarit pakutud. Ja nii oligi parem.
