Kunstikriitikud olid vaimustuses ja hindasid kõrgelt modernistlikule maalile, mille autoriks oli tundmatu kunstnik Kongo. Hiljem selgus, et Kongo on ahv.

Samal ajal kuulutas prantsuse radikaal Guy Ernest Debord nüüdisühiskonna "etenduse ühiskonnaks": La Société du spectacle. The Society of the Spectacle.

Etenduse metafoor on olnud oluline sellest ajast peale. Sotsioloogid on maailma käsitlenud suure teatrina, kus inimesed mängivad oma rolle. Maailma on uuritud kui etendust, käsitledes seda Shakespeare´i terminoloogias.

Kaks etendust

Asja teeb keeruliseks see, et elulaval toimub korraga mitu etendust. Laias laastus võiks üht nimetada formaalseks ja teist mitteformaalseks. Formaalne etendus puudutab võimude sümfooniat, selle rollid määrab positsioon, rikkus, haridus, prestiiž jms. Siia kuuluvad ka erakonnad ja suur osa kultuuri ning kunsti. Sest kultuur ise annab positsiooni.

Mitteformaalsel etendusel on üks peamine telg ja see on individuatsiooni oma. Võim, rikkus ja haridus ei pruugi selle etenduses suuremat osa mängida. Näiteks inimene võib täiesti õnnelik olla tõustes vaid individuatsiooni teljel. Kuigi isiklikuks õnneks pole seda vaja, on suureks rolliks teises etenduses siiski teatud mainet vaja.

Inimene kui kunst

Kusjuures inimene mängib paratamatult mõlemas etenduses, samamoodi nagu tal on kaks elu: avalik ja eraelu. Üks etendus on ratsionaalne ja teine pigem emotsionaalne ja irratsionaalne. Inimene võib teha valikuid või anda hinnanguid kord ühe ja kord teise järgi. Paradoksaalselt võivad need olla erinevaid ka samal ajal eri etendustes.

Me võime nimetada teise etenduse lava ka sotsiaalseks alateadvuseks. Inimene on sotsioloogia jaoks staatus. Kes on staatuse kandja — see jääb juba psühholoogia valdkonda, kuigi lõplikku vastust küsimusele „kes on inimene?“ ei tule ka siit.

Süvapsühholoogiasse süvenedes pageb inimene sotsiaalse Logose eest, ent kohtab seal taas sotsiaalset struktuuri — kollektiivset alateadvust. Paratamatu järeldus on, et sotsiaalsest pole pääsu — see on sümmeetriline ja tuleb vastu nii ülal kui all. Individuatsiooni saladus on selles, et see tähendab ka sotsialiseerumist. Tuleb välja, et inimene on protsess inimeseks saamisel: inimene kui ülesanne.

Kahekordne ühiskond

Võime lihtsustades öelda, et 20 protsenti inimese vaimsest potentsiaalist on tema teadvuses ja 80 protsenti alateadvuses. Sama võime öelda ka ühiskonna kohta. 20 protsenti ühiskonna protsessidest on teadvuslikud ja ratsionaalsed ja 80 protsenti varjatud kollektiivse alateadvuse erinevates režiimides ja müütides. Seega võime rääkida kahekordsest ühiskonnast. Selle ülemiseks korruseks on sotsiaalne Logos ja alumiseks korruseks sotsiaalne Mythos.

Sotsioloogia ja politoloogia on tegelenud peamiselt sotsiaalse Logosega, süvapsühholoogia Mythosega. Sotsiaalse Mythosega praktiliselt tegeletud polegi paitsi Durandi süvasotsioloogia. Hea kultuur on jõudnud Logosest Mythoseni.

Kui vaatame ühiskonna arengut sotsiaalse Logose aspektist, siis oleme tõepoolest jõudnud nn, ajaloo lõppu: liberaalsest demokraatiast kõrgemat ühiskonnavormi ei ole suudetud veel pakkuda. Uus — neljas poliitiline teooria liberalismi, kommunismi ja fašismi kõrval saab olla vaid parim valik vanadest ideoloogiatest. Seega on sotsiaalse Logose valdkond end praktiliselt ammendanud: midagi kvalitatiivselt uut siin tulla ei saa.

Sotsiaalse Mythose varjatus

Sotsiaalse Mythose valdkonda on aga praktiliselt uurimata. Siit võib esile kerkida väga huvitavaid aspekte. Prantsuse sotsioloog Durand nimetab sotsiaalse Logose režiimi päevaseks — diurne — ja Mythose oma öiseks — nocturne — ning eristab selles kangelaslikke, dramaatilisi ja müstilisi müüte üsna keerulistes kombinatsioonides. 1930-ndail aastail rääkisid süvapsühholoogid unenägusid uurides, et sakslaste kollektiivses alateadvuses elavad Wotan ja Odin. Mis sest välja tuli, teame.

Nagu ütlesime, mõjutab hea kultuur nii sotsiaalset Logost kui Mythost. Ilmselt tahab seda teha ka NO99 „Ühtne Eesti“. Sotsiaalse Logose osas pole neil muud teha kui olemasolevat üle pakkuda, sotsiaalse Mythose osas võib oodata aga üsna põnevaid kollektiivse alateadvuse protuberantse. Sellest ka teatud kartused ja ootused ühiskonnas. Kuigi ilmselt on need ootused pisut siiski liiga suured.

Mitte, et sotsiaalse Mythose muutust poleks vaja — vägagi on, aga märgid ei näita veel selleks nihkeks valmisolekut. Olen kunagi kirjutanud, et ühe märgiks tulevatest muutustest ühiskonnas on muusika muutumine. Sotsiaalse Mythosee järgi ei olnud muusika niivõrd kunst kuivõrd kosmiline printsiip.

On väidetud, et Händeli koraalid ja oratooriumid taastasid moraali Inglismaal ja lõid psühholoogilised tingimused ajastu tekkeks, mida me nimetame viktoriaanlikuks. Saksa filosoofia õitseaega on seostatud Bachi muusikaga. Tänu Beethovenile olevat võimalikuks saanud süvapsühholoogia ja psühhoanalüüs.

C. Scott ütleb, et just Bachi „Matteuse“ ja „Johannese passioonide“ mõnd-aega-kadunuks-olemine võimaldas bürgerluse ja sealt edasi fašismi. Scott leiab, et Schumann aitas taasläheneda vanematel ja lastel ning lasteaedade rajamine Euroopas on seotud Schumanni muusikaga.

Džäss ning rhythm-and-blues aitasid inimesel hingeliselt taaskohtuda iseendaga. Džäss oma emotsionaalses sünteesis ühendas keha ja vaimu ja mitte ainult ieseenda, vaid tantsus ka partneri tunnetuses. Sama võib ka öelda rhythm-and-bluesi kohta.Kuid 60-ndail hakkab ka siin midagi juhtuma ja bluesirütm kaotab biidis oma sisemise traagilisuse.
Muusika pole aga muutunud.

Teatud nihke ühiskonna alateadvuses NO teatri projekt aga teeb kindlasti. Parim, mis siit võib tulla on tõdemus, et samal viisil ei sa enam poliitikat edasi teha. Eesti sotsiaalne Logos ei vasta sotsiaalse Mythose vajadustele.