Laura Kaur: Minu esimene virtuaalne pidu
Kuidas see siis täpselt juhtus, see minu esimene kord? Asi oli tegelikult lihtsamast lihtsam – lapsed ja mees jäid haigeks ning seetõttu oli külaliste kutsumine või ise külla minemine välistatud. Kuna haiged tavaliselt väga kaua üleval ei jõua olla, oli meil kell 21.00 rahu majas ning minul väga igav.
Televiisorist jooksis järjekordselt „Palja relvaga“ ( vt. minu eelmist repliiki). Nii ei jäänudki mul muud üle kui end arvuti taha sättida ning vaadata, mis seal ka põnevat on.
Üks mu sõpradest oli postitanud Facebooki järgmise teate: „Nii, kes külla kutsub?“ Ja rohkem polnudki vaja. Vaid mõne sekundi pärast järgnesid vastused erinevatelt inimestelt, kellel samuti reede õhtu vabaks oli jäänud ning kes nüüd igavusest netis surfisid.
Vestlus arenes jõudsalt. Nagu ka tavaliselt pidudel, lobiseti tühjast-tähjast, peamiselt sellest, kui äge on olla ilma päriseluta ning läbi neti sõpradega juttu puhuda. Tabasin end paar korda lollakalt arvuti ees itsitamiselt, aga siis sain aru, et pole hullu, keegi nagunii ei näe. Ilmselt itsitasid samamoodi ka minu peokaaslased.
Kui uni peal tuli, soovisin lihtsalt kõigile head peo jätku ja voodis ma olingi – jäi ära igasugune taksode tellimine ja õues külmetamine. Väga mugav!
Hommikul viskasin veel korra õhtusele peomeeleolule pilgu peale ja tõdesin, et juttu jätkus kauemaks. Vastu hommikut liitusid meie „peoga“ veel päriselt peol käinud inimesed, kes siis omalt pool veel postitusi lisasid.
Kokkuvõtteks võib öelda aga seda, et kuigi Facebooki pidu oli üsna meeleolukas, eelistan ma siiski oma sõpradega endiselt silmast silma kohtuda. Praegusel ajal, kui suurem osa igapäevasest suhtlusest käib nagunii läbi msni, meilide või erinevate sotsiaalvõrgustike, on siiski aeg-ajalt vaja nina arvuti tagant välja pista ja sõbrad oma silmaga üle vaadata.
