Rain Kooli: Sinu nimi on töötu
Sa võid olla juhtunud tööle ettevõttesse, mille potentsiaal tundus tohutu — siis, kui palgad tõusid 20 protsenti aastas ning firma polnud midagi, kui tal ei olnud kontorit 2,5 kilomeetri raadiuses “tornide väljakust” Tallinna kesklinnas. Kevadeks oli firma aga pankrotihalduri rüpes.
Sa võid olla eakas spetsialist, kes teab konkreetsest tööst rohkem, kui need osakonnajuhatajad, keda sa kunagi ei ohustanud, aga kes otsustasid sinust vabaneda, kuna nende sisemine ebakindlus haistis sinus ohtu. Sa võid olla ülejäänutest intelligentsem, haritum ja viisakam omavalitsusametnik, kellele näidatakse ust ainult selle tõttu, et sa ei nõustunud magama oma ülemusega.
Sa võid olla ka lihtne, rumalavõitu maapoiss, kelle lihaseid kiiresti kasvavas Eestis ära kasutati ning kellele teaduritega võrreldavat palka maksti. Ühel päeval sa lihtsalt mõistsid, et need ajad on möödas.
Sa võid olla isegi haige, lapseootel, koguni puudega. Ühel päeval oli sul töökoht, teisel päeval mitte.
Ja siis sa liitud nende tuhandetega, kes elavad läbi nädalate-, isegi kuudepikkuse piina — “Kas ma olen ebaõnnestunud?”, “Miks telefon ei helise?”, “Miks just mina?”, “Äkki just mina?!” Liitud nendega, kellel on mingil hetkel väga raske mõista, et kõik läheb mööda. Ka kõige hullem.
Sul ja kõigil teistel on ühine nimi. Töötu.
