Rain Kooli: Meie igapäevast virtsa
Küll aga on vastseid vanalinlasi hämmastanud nähtus, mida ma teistes linnapiirkondades ei olegi siiani täheldanud.
Esimene kord oli vast septembri lõpus. Väike seltskond istus siseõues, mis tänavast kõrge plangu ning selles oleva väravaga eraldatud. Tänavalt kostsid hoogsad sammud. Need seisatusid. Siis läbis sügisõhtu selgekõlaline lorin ning hetke pärast hakkas plangu alla kogunema aurav loik.
Pealtnägijatest seltskond oli nii hämmingus, et jäi paugupealt vait. Ju siis polnud keegi meist harjunud sellega, et keegi lihtlabaselt vastu su aeda kuseb.
Järgmine kord ei lasknud ennast eriti kaua oodata. Siis suutis seltskonnake kiiremini reageerida. Vihase ühisröögatuse peale kostis teiselt poolt aeda aga siiralt imestunud maakeelne mörin: "Mmm.. mis on?"
Kolmandal puhul tegime juba Kuse-Kustile tuule alla.
Me eestlased oleme harjunud end kultuurseks ja kombekaks pidama ning naerame meelsasti purjus "põtrade" ja briti poissmeeste üle, kes vanalinnas kakerdades oma margi (ja üht-teist muudki) täis teevad.
Empiiriline, tahtmatu ja nüüdseks juba kümnete osavõtjatega uuring on osutanud, et valdav enamus meie UNESCO kultuuripärandi nimistusse kuuluva vanalinna täiskusejatest kuulub meie endi sekka. Puht eesti tõugu madaltihedad tegelased, kõik sugugi mitte nii rullnokad, kui arvata tahaks. Kusjuures pole nad midagi nii purjus ka. Aga oma teguviisis ei näe nad üldjuhul midagi imelikku.
Ma tõesti ei mõista, mis paneb ühe eesti mehe keset südalinna püksiluku lahti vedama ja "voolikut lehvitama". Väljakannatamatu häda see olla ei saa, sest ümberringi on nüüdisaegsete vetsudega varustatud kõrtse-restorane-hotelle jalaga segada.
Ilmselt on asi olematus lastetoas. Või siis vastupidi. Mõni mees on sinna lihtsalt liiga kauaks jäänud.
