Harri Kingo: Elupikk meditatsioon
Jeesuse antud usu ja armu õpetusest ei tohiks end lasta ära hirmutada. Kui see kokku võtta, siis pole see midagi “üle mõistuse” segast või keerulist. Jeesuse usu ja armu õpetus kõlab tavakeelsena: “Kui te usaldate Jumalat, siis tema ka hoolib teist”. Need “usaldamine” ja “hoolimine” on “usu” ja “armu” inimlikud, maised tähendused ja dimensioonid.
Mulle näib, et idalikud initsiatsioonitseremooniad on pühitsevad adepti teatud seisusesse. Ristimine aga (mille ka Jeesus vastu võttis) näib mulle seevastu olevat mitte sotsiaalse seisuse vastuvõtmine, ka mitte teatava vaimse saavutuse omistamine või staatuse vastuvõtt vaid just nimelt astumine sellisesse elupikka meditatsiooni. Teisisõnu siis astumine seisundisse — püsivasse ja katkematusse osadusse Jumalaga, mille läbi elu ei jagune enam põhimõtte järgi “Anna keisrile, mis keisri kohus ja Jumalale, mis Jumala kohus”.
Inimese kogu olemine selles maailmas — nn Keisri maailmas — muutub olemiseks Jumala maailmas, need kaks pole enam erinevad olemise sfäärid. Nad on sealtpeale ühtsed ja ka too “Keiser oma riigiga” saab oma jumalikkuse dimensiooni läbi inimese sellise usu.
Inimese mõtted, sõnad ja teod (st elu) on sellest peale tehtud (elatud) mitte enam tolles “Keisri riigis” vaid “Jumala riigis” ja seda tervikuna — inimese elu kogu oma kirjususes saab enesele ühise nimetaja, mida usu vastuvõtmine ja ristimine kui selle vastuvõtmise märk, riitus ka tähistab ja tähendab. Maailm ei jagune enam ajaliselt Jumalale pühendatuks ja keisrile pühendatuks, taevariigiks ja maiseks riigiks — mõttelised vastandatused ja lahknevused ületuvad ja seonduvad üheks terviklikuks olemiseks ja elamiseks maailmas ja inimeses eneses — ühtses “välises” ja “sisemises”.
Inimene muudab usu vastuvõtmise ja ristimise läbi sisemiselt oma elu totaalselt, kuigi väliselt elab ta täpselt sama elu edasi kui varemgi. Tema elu tervikuna muutub seeläbi aga üheks elupikaks osaduse suurendamiseks Jumalaga Kõiksuses ja jumalikuga eneses — avatuseks jumalikule maailmas ja eneses, ka avatuseks kaasinimeste suhtes.
Ja on mõistetav, et sellist ühist nimetajat ei saa olla kaks või palju ja seda ei saa ka mitu korda vastu võtta. Teistkordne vastuvõtmine tähistaks samaaegselt esimese korra tühistamist ja sisuliselt meditatsiooni kui elupika ühese ja ühesusse liikumise seisundi muutmist ja taandamist paljudeks erinevateks seisusteks Jumala ees.
Ida pühitsused kui tseremooniad näivad mulle sellega kristliku arusaamaga võrreldes suhteliselt välised ja neis puudub peamine siduv olemuslik alus — enese jaoks usu vastuvõtmine ja selle läbi armu saamine kui permanentne osadus. Jumalat idas (või sihti näit. budismis) küll teatakse, kuid see teadmine pole elupikk seisund kui osadus usu ja armu läbi — elu armastamises.
Zeni üks kena lause on, et “Zen on tavaline elu” — see võiks siinpakutud ideaali tähistada kui budismis oleks olemas selline ühtne olemuslik siduv alus — usk Jumalasse ja tema arm. Paraku asendab budismis seda usku ja usu läbi saadavat armu inimese isiklik pürgimus, mis on tiivustatud vaid tema isiklikust kannatusest. Ning seda budistlikku piiratust ei ületa ka teadmine teiste olendite kannatusest ja teadmine vajadusest neid abistada. Selline inimlik altruism ei küüni Jeesuse õpetatud usu ja armu inimülestele tasanditele.
Sellist olemist ja elamist isegi oma elu argisuses ja pisiasjades võibki nimetada elupikaks meditatsiooniks kui üha suurendatavaks osadusseisundiks Jumala (Kõiksuses) ja jumalikuga (eneses). See pole aga teise sõnaga öeldes midagi muud kui eneseloomine, eneseloome. Kultuur kõikides oma väljendustes osutub vaid selleks väliseks, mis tähistab seda sisemist liikumist üha suurenevasse osadusse.
Kui olen varemalt kirjutanud ida mandalatest ja heitnud õhtumaadele veidi ette välisesse kaldumist ja arvan senini — õigustatult, siis näib, et õhtumaises kultuuris on olemas märksa suuremad potentsiaalid kui arvatakse ja neid siis ka avada osatakse-suudetakse ning õhtumaine kultuur kui loome ja looming, mis polegi muud kui eneseloome on oma sisulises sügavuses võimeline ida esoteerilisi praktikaid märgatavalt ületama just oma vaimse potentsiaali poolest — seda tänu õhtumaisele usu ja armu mõistetele, mis tulenevad Jeesuse õpetusest.
