Eestis õnneks selline käik ei õnnestunud, küll aga mitmel pool mujal. Näiteks sobib Moldova. Nullvariandi raskem variant olnuks riigi tugev sõltuvus Venemaast, kergemaks variandiks eelmiste kommunistlike võimukandjate võimu juures edasipüsimine.

Eesti riik on suures osas suutnud tagada kodakondsuse sisu ning ettepanek kodakondsuse saamist „lihtsustada“ ei ole leidnud toetust. Põhiliseks puuduseks täna on osa kodanike vähene või puuduv keeleoskus.

Eraldi rühma kodanikest moodustavad meie kangelased ehk eriliste teenete eest kodakondsuse saanud, keda üksvahe tekkis mittekodanike hulgas aastas sadu ehk lausa mitu tükki nädalas. Kui neid nimesid nüüd vaadata, siis ei meenu need inimesed ega nende kangelasteod.

Kodanikke on meil parasjagu

Hoolimata pidevast hädaldamisest kodakondsuse (puudumise) ümber on praegu Eesti kodanikke ligikaudu 84%, mis on Euroopa jaoks täiesti sobiv määr. Trend on olnud kasvav, aastal 1992 oli kodanikke elanikkonnast vaid 68%. Praegu on Eesti elanikkonna hulgas mittekodanikke ja Vene kodanikke enam-vähem võrdselt (saja tuhande ümber), muude riikide omi marginaalselt.

Uurides keskmist inimest nende arvude taga, torkab silma, et võrreldes Eesti ja mittekodanikega on Vene kodanikud vanemad ja enamikus naissoost. Domineerivad nad Narvas ja mõnes teises Ida-Viru linnas, kus moodustavad arvestatava osa elanikkonnast.

Samal ajal ei ole need eakad naisterahvad mitte mässumeelsed Vene asja ajajad, vaid võtsid kodakondsuse pragmaatilistel kaalutlustel, näiteks vajadus aidata eakamaid omakseid ja sugulasi ning korrastada hauaplatse teispool jõge. Hinnavahest kahel pool piiri on teinud oma majandusliku toimetuleku allika vaid üksikud.

Noorte hulgas on Vene kodanikke vaid paari protsendi jagu ning selle juurde peaks lähiaastatel kukkuma ka Vene kodanike osa tervikuna. Kuigi meie aprillimässuliste juhtoinad olid Vene kodanikud, olid nende järelkäijad-lõhkujad valdavalt meie kallid Eesti kodanikud.

Venekeelsed Eesti kodanikud ongi praeguseks kujunenud juhtivaks kodakondsuspõhiseks rühmaks mitte-eestlaste hulgas, moodustades neist poole. Nemad on ka kõige noorem ja kõige rikkam rühm, mõnede uuringute järgi isegi rikkam (ja kindlasti noorem) kui keskmine eestlane.

Riik ei suuda keeleoskust tagada

Üldjuhul on nende eesti keele oskus piisav, et pidada ameteid, kus ei tule ise pabereid koostada ega pidada läbirääkimisi, mis esitavad eesti keele oskusele kõrgemad nõuded, kui meie praegune vene kool võimaldab. Praeguse keeleoskustaseme indikaatoriks on mõne aasta eest alanud muukeelsete noorte sissevool teenindavatesse ametitesse.

Samas takistab meie vene kooli suutmatus pakkuda konkurentsivõimelist eesti keele oskust pääsu eestikeelsetesse kõrgkoolidesse ning edaspidi juhtivatesse ametitesse — mis on muide sulaselge inimõiguste rikkumine, sest riigi kohustus on tagada võrdsed võimalused ning riigikeele oskus.

Kui otsida ühist nimetajat kõikidele nendele ettekäänetele, miks haridust pole siiani normaliseeritud, siis võiks selleks olla meie poliitikuid ja eriti haridusministreid vaevav vähemuskompleks, mis on sundinud neid senist venekeelset tupikharidust jätkama. Tagajärg on silmaga näha: eestlaste hulgas on tippjuhtide osakaal rohkem kui kaks korda suurem, ka 500 rikkama eestimaalase hulgas on mitte-eestlasi alla 10%.

Õnneks nihkuvad asjad paremuse poole: keskerakondlase Mailis Repsi ajal võeti pärast 15 aastat kestnud udutamist ette üleminek eestikeelsele gümnaasiumile, Tõnis Lukas on hakanud ümber korraldama vene lasteaedu, tuues sinna sisse ka eesti keelt ja meelt.

Rahvastikuminister sebib sisutult

Samas on tegevus katkendlik ja tihtipeale mõtestamata. Meie integratsiooni eest vastutav rahvastikuminister, kelle ülalpidamine maksumaksjale rohkem kui miljon aastas maksab, läks küll nüüd Ameerikasse kümneks päevaks koolitusele, kuid senine sisuta sebimine on jätnud jälje: siiani puudub analüüs põhjustest venekeelse elanikkonna meelsuse negatiivsuse suurenemise kohta, mis lõpuks leidis väljundi pronksmehe ümber märatsemises.

Valmis on vaid ports esseid pronksmehest, süvaanalüüs aga puudub täiesti. Ka praegune integratsiooniprogramm on kuidagi väga ministri tasemel. Valmima pidi see 2007.aasta lõpul, kuid esitatu oli küündimatu ja märgatavalt Eesti riigi vastane ning läks seetõttu ümbertegemisele. Võeti see vastu alles sel aastal enne teadlaskonnale juurdepääsu võimaldamata, et keegi enam kritiseerima ei pääseks.

Tuleb siiski positiivselt tunnistada: riigivastasus on suuremalt osalt kadunud, kuigi muu omapära õnnetuseks ikka alles. Imelik, et riigi ametlikus dokumendis saab olla sügavalt ekslikke ja ebateaduslikke seisukohti, valitsuse jutud teadusmahukusest ja -põhisusest ei ole vist oma liikmetele mõeldud.

Ministrite „mõttetegevuse“ maksame kinni meie

Mida Eesti riik peaks ette võtma praeguses seisus? Suurt mitte midagi, mõnda siiski. Kõigepealt peaks tõhustama kontrolli illegaalse samaaegse Eesti ja Vene passi omamise kõrvaldamiseks. On ju avalik saladus, et osa igapäevaseid Narva silla ületajaid esitavad ühel pool silda ühe, teisel pool teise passi.

Riik ei peaks kedagi Eesti kodanikuks meelitama, küll aga selgelt välja ütlema, et Vene kodanik ei ole Eesti riigi jaoks sama usaldusväärne kui Eesti enda oma ning see võib nii mõnegi Eestis asuva Vene kodaniku võimalusi elus edaspidi piirata.

Ka peaks riik kategoorilisem olema maksumaksja rahast kinni makstud saadete ja kanalite meelsuse kontrollimisel: just siin esineb kohati ebateadlikku Venemaa ülistamist ja Eesti halvustamist, ka uudistevalik on tihti Venemaa poole kaldu.

Kõige rohkem tuleb meil aga vaeva näha meie endi vene emakeelega kodanikega, kellest osa ammutab siiani oma teadmised-suhtumised venekeelsetest. Sisuliselt on tegemist praagiga, kus formaalne õiguslik side kodaniku ja riigi vahel ei rajane kodaniku lojaalsusel Eesti riigi suhtes ega suuda teda eestikeelsesse ühiskonda lõimida. Eraldi Eesti venekeelne televisioon on küll mõttetu, senine populaarseim Eesti toodetud saade meie venelaste hulgas, venekeelne AK on venelaste hulgas vaadatavuselt 147. kohal.

Kõige enam vajab riik siin teadmispõhist lähenemist probleemidele. Selleks peaks aga mõnikord teadlaste käest küsima. Mida ma aga meie ministritele kohe kuidagi ei soovita, on oma peaga mõtlemine. Majanduslanguse ajal ei jaksa enam teiste tulutuid ettevõtmisi kinni maksta.