Üldsusel on jäänud märkamata tõsiasi, et vabatahtlikest koosnev loomakaitseselts peaks ideaalis tegutsema ainult siis, kui veterinaar- ja toiduamet ning politsei oma jõududega hakkama ei saa. Tegelikult peab loomakaitsja muidugi jooksma nagu orav rattas, sest muid võimalusi lihtsalt pole.

Ent mittetulundusühinguna on ELS-i võimalused väga piiratud ning selle liikmetel ei ole isegi õigust haiget looma omaniku loata arsti juurde viia — juriidiliselt võrdub see vargusega. Õnneks on sellistel juhtudel abi saadud politseist. Siiski on auklik seadus hetkel vabatahtlikele pigem risuks kaelas.

Seda tõendab ka järgmine näide, mis pole tänaseni lahendust leidnud. Nimelt märkasid kohalikud elanikud juba aprillis, et Paldiskis on Jaama tänava vanas tehasehoovis viis koera väga kehvas seisus — vett polnud, võimalust peavarju minna polnud, ühel koeral oli kett kaela sisse kasvanud ja tekitas talle pidevat valu. Elanikud saatsid kirja loomakaitseseltsi.

ELS-i liige käis kohal, leidis, et olukord on väga murettekitav, ning saatis omakorda kirja Harjumaa veterinaarameti loomakaitseinspektorile, kes lubas probleemi uurida. Novembris hakkasid nördinud inimesed juba kära tõstma, sest selgus, et olukord ei ole muutunud. Murelikud loomakaitsjad viisid nälginud koertele ka toitu ja vett. Sõna „nälginud” pole tegelikult vist olukorra iseloomustamiseks päris piisav, sest üks koertest üritas isegi plastmassist kaussi ära süüa ja teine ei suutnud enam neelata, vaid hakkas ainuüksi toitu nähes oksendama.

Igatahes teatas veterinaaramet, et omanikule on tehtud ettekirjutus loomadele arstiabi osutamiseks ja nende elutingimuste parandamiseks ning inimesed olid väga lootusrikkad.

10. novembri hommikuks olid kaks kõige kehvemas seisus olnud koera teadmata kadunud. Koerte omaniku Vladimir Žukovi sõnul tulid eelmisel õhtul tema juurde tundmatud inimesed, kes lahkusid kahe koeraga tundmatus suunas, muidugi oma andmeid jätmata. Kuigi Žukov koerte asukohast oma sõnul midagi ei tea, väidab ta kindlalt, et neil on uues kohas väga hea elu (mis minu kalestunud kõrvale kõlab küll pigem taevariigi moodi).

Platsile jäänud kolmel koeral süüa ees ei ole, toodud joogikausid on saladuslikult kadunud ning koertel on võimalik kuuti minna ainult seetõttu, et muretsevad inimesed on need neile lähemale nihutanud. Kuna alles jäänud koerad on füüsiliselt terved, keeldub veterinaarinspektor koerte konfiskeerimiseks vajalikke pabereid allkirjastamast.

Samuti olevat omanikult loomapidamisõiguse äravõtmine „liiga tülikas ettevõtmine” (mis sa ikka rabeled, kui samal ajal saaks kabinetis kohvi juua). Osaliselt on see aga ka mõistetav, sest praegu ei ole seadus, mis lemmikloomade pidamise nõuded täpselt paika paneks, veel jõustunud. Koeri hoiupaika viia ei ole samuti võimalik, sest koertel on omanik olemas — ning seega ei taha linnavalitsus hoiupaigale nende vedamise eest maksta, eraisikutelt ei luba aga jällegi seadus loomi vastu võtta.

Samuti ei saa teha politseisse avaldust kahe kadunud looma kohta, sest koer on eraomand, seega saab avalduse teha ainult tema omanik. Lisaks sellele otsustab Žukov vahelduva eduga, et ta vist ikka ei ole nende koerte omanik. Alguses oleks ta iseenesest olnud valmis loomi loovutama, aga sellega polnud jälle linnavalitsus nõus, sest siis oleksid nemad maksma pidanud ja omanik karistuseta pääsenud (ning võiks homme uued koerad võtta).

Nüüdseks on Žukovile tehtud ettekirjutus, mille kohaselt reedeks on vaja kolme koera olukorda parandada. Kui seda tehtud ei ole, võetakse koerad ära ja määratakse trahv. Samuti on politseisse avalduse teinud Eesti Loomakaitse Selts, kuigi Paldiski konstaabel Ivo Meller polnud eriti optimistlik, sest politseil on teised prioriteedid ja kuna tööd on niigi palju, siis esmajärjekorras ei ole võimalik sellega tegeleda.

Kurvaks teeb ka see, et praegu on omanikule antud võimalus koerad endale jätta, kuid koerte seisukohast oleks tunduvalt parem, kui ta neist loobuks. Vastasel juhul elaks praegu veel küllaltki noored ja sõbralikud koerad elu lõpuni üksinda aias keti otsas.

Mida linnavalitsus teeb? Põhiliselt jookseb. Sellise tempoga, et nad võiksid järgmisel aastal vabalt kogu kollektiiviga kümnevõistlusele minna. Kui keegi midagi selle teema kohta küsima juhtub, hakkavad kõned „katkema”, inimesed „väljas olema” jne. Rääkimata sellest, et kaamerate ees räägitav jutt erineb kaadritagusest nagu öö ja päev. Abilinnapea Heiko Raamat küll üritab aidata, kuid temagi ei pääse seadustest mööda, sest hetkel oleks võimalik ainult absurdne lahendus — kus omanik pääseks karistuseta ning linnavalitsus peaks peale maksma.

Kahjuks tundub, et nii kaua, kui uus seadus veel jõustunud ei ole, tuleb see lugu lõpetada kibeda moraaliga — kui näed väärkoheldud looma, ära aita teda mitte kuidagi, enne kui oled teinud kirjaliku avalduse veterinaarametisse ja ametnik ka kohal käinud on — vastasel juhul on raske looma olukorda ametlikult fikseerida ning teda ei saagi aidata. Koer on küll inimese parim sõber, kuid miskipärast inimesed koerte sõbrad olla ei taha.