Veebruari lõpust selgepiirilisemaks saanud maailm vormib kindlamaid piire ka Ida-Aasias. Piirkonna riigijuhtide avaldused kõneleavad harmooniast, õitsengust ja vastastikusest austamisest. Selle taustal toimuvad Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea mastaapsed sõjaväeõppused ja arendatakse arsenali. Selgemaks on saamas reaalpoliitikast kantud vajadus valida pooli. Vaatamata jõujoonte näiliselt suuremale selgusele on naabrite huvidest ja käitumisest eraldiseisvana aina võimatum käsitleda ka Lõuna-Koread.

Maikuus valiti olematu häältevahega (33 miljonist valimistel osalenust vaid umbes 400 000 eelistasid võitjakandidaati teiseks jäänule) viieks järgmiseks aastaks Lõuna-Korea presidendiks konservatiivse partei juht Yoon Suk-yeol, kes esindab kohalikus poliitikas niinimetatud „piitsapoliitika“ suunda. Suures plaanis eristab kaheparteisüsteemiga riigis konkurente vaid poliitika põhjanaabri suunal. Kodupublikut kõnetavad juba aastaid esmalt majandus- ning toimetulekuküsimused. Argipäevaelus on primaarsed teemad kallinevad energiahinnad, harjumatult kõrge inflatsioon ning üle jõu käivad eluasemekulud.

Lõunakorealasi peetakse meeleavaldamise maailmameistriteks. Tänavapoliitikas on kandvaks narratiiviks uue võimu kättemaks eelmisele ja korruptiivne valimiskampaania - kuni uue esileedi võltsitud koolitunnistusteni välja. Mitmekümnetuhandelised väljaastumised Soulis on tavapärased ja seni vägivallatud. Hommikul täidavad tänavaid demokraatide, pärastlõunal konservatiivide toetajad.

Taustaks on hea teada nukrat demograafilist olukorda. Sündivuskordaja tabab 24 kuud järjest uusi madalpunkte (augustis 0,81) ning suremus lööb rekordeid. Stabiilselt lennuka majanduskasvuga harjunud Lõuna-Koreas tajutakse ühe protsendipunkti kanti jäävaid kasvuprognoose harjumatult riskantsena, mida need kahtlemata ka on.

Sarnaselt paljulubatud Hiina sajandile kipub ka Korea edulugu pidurduma. Ühiskond vananeb, kuid sisserändest rääkides sooritaksid parteid kohe poliitilise enesetapu. Meenub üleilmne uurimus erinevate rahvaste jõulusoovide võrdlusest. Enamasti domineerisid head soovid perele ja lähedastele, lõunakorealased aga sättisid esikohale majanduskasvu. Ületöötamine ja metsik edukultus tõid ülikiire edenemisest diktatuurist demokraatiasse ja arengumaast sädelevaks Aasia tiigriks ning on nõudmas lõivu kaasajalgi. See väljendub eelkõige jätkuvalt kõrges suitsiidsuses, samuti edetabelikohtades, mis mõõdavad näiteks alkoholitarbimist, töötamisele ning õppimisele kulutatud tunde ja läbipõlemist.

Hiina kompartei 20. kongressil end eluaegseks liidriks kinnitanud esimees Xile saadetud õnnitlustelegrammid kirjutasid kahe Korea liidrid justkui koos. Nii president Yoon Suk-yeol kui Põhja-Korea türann Kim Jong-un tähtsustasid stabiilset ja kasulikku koostööd, heaolu ja õitsengu kasvu ning pidasid oluliseks tugevat tervist.

Tegelikult kummitab Hiina ja Lõuna-Korea suhteid juba aastaid keerukas maskeraad, kus riimid ja viis kuidagi kokku ei kõla. Kuigi Souli ülikooli korraldatud avaliku arvamuse uuringud kinnitavad üha süvenevat hiinavastast sentimenti, on Lõuna-Korea ametlik eesmärk säilitada Pekingiga maksimaalselt heanaaberlikke suhteid. Kuigi Hiina lippe on Souli tänavatel episoodiliselt põletatud ennegi, pidas tänavu Hiinat kui vaenulikku ohtu kinnitanud rekordiliselt suur hulk ehk 45% küsitletuid. Sama uuringu järgi on tajumuutuse läbinud ka Venemaa reiting. Meie laiuskraadi tuumteema jääb Koreas siiski marginaalseks mureks. Seni pragmaatiliseks partneriks hinnatud Venemaad (eelkõige majanduslikke kriteeriumeid silmas pidades) peab harjumuspärase 1..2% asemel nüüd ohuks juba 7% inimestest.

Hiina ning Lõuna-Korea suhted teravnesid oluliselt 2017. aastal. Põhja-Korea erakordse aktiivsuse taustal (tuumakatsetused, sh vesinikpommi ja erinevate ballistiliste rakettide testimine) ning Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel puhkenud tuumanuppudest kõneleva sõnasõja tulemusena paigutati poolsaare lõunaossa raketitõrjesüsteem THAAD. See on võimeline tuvastama rakette sadade kilomeetrite raadiuses ja pahandas Hiinat sedavõrd, et sealselt turult oli sundinud lahkuma Lõuna-Korea kaubandushiid Lotte, mille populaarsed kaubamajad üle Hiina suleti.

Sarnase tegevusulatusega radarisüsteem pole näiteks Jaapanis senimaani hiinlaste jaoks probleemiks osutunud. Korealaste jaoks peatus ka turism Hiinasse ning majanduslikku kahju mõõdeti miljardites dollarites. Heanaaberlikke suhteid hinnanud Lõuna-Korea ekspresident Moon Jae-in talus viisakalt nii Pekingi pahameelt kui Trumpi absurdseid nõudmisi kümnekordistada Souli panust USA kohalviibimiseks poolsaarel.

Kuid vaatamata Pyongchangi taliolümpia tuules aastakeseks esiletõusnud pingeleevendusele eelista Moon reaalpoliitikas tegusid. Lõuna-Korea armee ning relvatööstus suunati kiirele moderniseerimisele, kaitsekulud kasvasid ja kasvavad edasi ennaktempos. President Yoon Sok-yeol on olnud selgesõnalisem. Põhja-Koread nimetatakse kaitsedoktriini leksikas taas vaenlaseks ning valimiskampaaniast alates näeb Yoon Lõuna-Korea peamiseks julgeolekutagajaks partnerlussuhet Ameerika Ühendriikidega.

Et Yoon on panustanud õigesti, näitab eelpool mainitud Souli ülikooli uuring, mis kinnitab sellele valikule 81% lõunakorealaste toetust. Kui Trumpi perioodil arutleti ühiskonnas veel ameeriklaste panustamise vajalikkuse üle, on muidu julgeolekuküsimustesse leigelt suhtuvasse ühiskonda kohale jõudmas naabruskonnas toimuv agressiivsuse kasv ning võidurelvastumise reaalsus.

Veel aastapäevad tagasi olnuks võimatu ette kujutada Lõuna-Korea meedias arvamuslugudes kohata Hiina liiderkonna kohta termineid, mida seni vaid Põhja-Korea veidrast režiimist kõneledes kasutatakse – Xi kui eluaegne diktaator, Hiina kui diktatuur. Poliitikute leksikas taolised väljendid veel tavapärased pole, kuid kõrgeimal tasemel on murtud järgmine tabu ja iseseisvast tuumaheidutuse võimekusest kõnelejat ei peeta enam hüsteerikuks. Viidates ohule Põhjast, kuid pidades silmas ka läänepoole jäävat, arutlevad keerukal teemal Lõuna-Korea meedias ning konverentsidel, seminaridel ning parlamendis nii tegevpoliitikud kui erusõjaväelased, ajakirjanikest ning kolumnistidest rääkimata. Avalikkuse arvamus soosib teemaga flirtimist. Meenutagem, et Lõuna-Koreas on olnud arvestatav kogus taktikalisi tuumarelvi, kuniks George Bush vanem need 1991. aastal poolsaarelt eemaldas. Ameerika Ühendriikide tuumavihmavari ulatub Lõuna-Korea üle siiski ka kaasajal, õigemini pakutakse piiratud reageerimisajaga mobiilseid lahendusi. Joe Bideni administratsiooni positsioon antud küsimuses on seni siiski ühene – tuumarelvi niigi keerukasse regiooni paigutada pole plaanis.

Yoon Suk-yeoli positsioon on selge: USA on peamine partner. Segaduste perioodi järgsel ajastul puhuvad USA Ida-Aasia partnerluspoliitikas uued tuuled. Regionaalseid mõttekaaslasi on kahe kuu jooksul külastanud Kamala Harris, Wendy Sherman kui Nancy Pelosi. Taiwani pingete taustal kohtus president Yoon siiski vaid Harrisega, kuid selge sõnumina Pyongyangile toimusid mõjuvõimsate poliitikute visiidid kahe Korea piirijoonele, demilitariseeritud tsooni. Ühelt poolt vajab Kimi režiim Ameerika Ühendriike kui välisvaenlast oma tegevuste legitimiseerimiseks, teisalt on USA kohalolu neil päevil Pyongyangile tõeliselt tüütu.

Jaapani okupatsiooni (1910-1945) ajaloolise taaga teemadel lootusetult visklevad Jaapan ning Lõuna-Korea on USA eestvedamisel sunnitud taaselustama koostööd luure- ja kaitsevõime valdkondades. Kui kahepoolseid suhteid Washingtoniga nimetavad mõlemad Ida-Aasia jõukeskused partnerluseks, siis kolmnurgas tegutsemine tuleb läbi kokkusurutud huulte ja hammaste. Küll aga on Põhja-Koreast lähtunud ning taas üle aastate Jaapanist üle lendavad ballistilised raketid ning Hiina ähvardused Taiwani suunal sundinud Tokyot naasma koostööle. Souli ja Washingtoniga kooskõlastatakse strateegilisi plaane, harjutatakse ühisõppustel taktikalist tegutsemist ning taaselustatakse luureinfo vahetamise lepinguid. Jaapani patsifistlik olemus on küsimärgi all tugevamalt kui kunagi varem. Loomulikult ei kao kuhugi kohati ekstreemsustesse langevad ning tänavapoliitikas kulmineeruvad vastastikused ja ajaloost ajendatud vihakampaaniad (kaupade boikott jms), kuid julgeolekuohte tajutakse siiski sarnaselt.

Selliste kampaaniate näiteks sobib 2019. aastal Lõuna-Koreas puhkenud hullus „Ei Jaapanile“. Kõik sai alguse kaubandustülist, kui Jaapan lülitas Lõuna-Korea välja lihtsustatud kaubavahetusraamistikust, süüdistades Souli kauplemises Põhja-Koreaga. Üldrahvalik reaktsioon ohustas niihästi Jaapani kaupade importi, mille tarbimine kukkus ligi kolmveerandi võrra, kui ka Lõuna-Korea ekspordi võtmeartikleid. Nii olid löögi all näiteks pooljuhid ning elektroonitööstuse tarbeks mõeldud metallid. Kui Jaapani kaupu müüvates Korea poodides pildistati sinna ostlema sattunud korealasi ning neid avalikult häbistati, kasvas anonüümselt ostetud ja armastatud Jaapani toodete müük elektroonilistes kanalites kordi. Souli linnavalitsus oli sunnitud vabandama jaapanivastaste plakatite paigutamise pärast üle kogu pealinna. Emotsionaalse tüli järelmid pole kadunud ka kolm aastat hiljem.

Neil päevil peavad kolm mõttekaaslast, Lõuna-Korea, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid, regioonis erinevaid ühis- ja kahepoolseid õppuseid. Mitmed neist pälvivad ähvardavaid epiteete kui ajaloo suurimad. Koroonapausil vaid arvutisimulatsioonidega vormi hoida püüdnud liitlased vajavad reaalseidharjutusi maastikul, maal ja vees, puudujäägid kompenseeritakse kuhjaga. Lekib kirjutamata kokkulepe Hiinaga ehk nn kolme „ei“ leping, mille järgi Lõuna-Korea ei liitu regionaalsete julgeolekustruktuuridega ning lubadus mitte paigutada poolsaarele uusi raketi- ja raketitõrjesüsteeme.

Teise THAADi patarei püstitamine on otsustatud, Lõuna-Korea on regionaalse julgeolekuformaadi QUAD partner, avas esinduse NATO juures Brüsselis ning liitus NATO küberkaitsekeskusega Tallinnas. Riigist on saanud globaalselt kuues relvatarnija. Ukrainale otsese relvaabi andmist vältides proovib riil suhetes Moskvaga joonel püsida. Samal ajal sõlmitakse Poolaga mastaapne relvatarneleping, mis asendab Poola vanema ning Ukraina rindele saadetud varustuse ning toob Euroopa militaartööstussektorisse esimese Korea investeeringu relvatehase näol. Kuigi Lõuna-Korea ei kommenteeri seni inimõiguste olukorda näiteks Uiguurias ega ütle midagi Hong Kongi ja Taiwani teemadel, ei pruugi Pekingi poolt Yoon Suk-yeolile antud sada päeva ja hillitsetud suhtumine kesta. Aasiale omane rahulik retoorika võib asenduda peagi nõudlikuma selgesõnalisusega. Lõuna-Korea on valinud Hiina valitsejatele ebamugavalt selge poole.