Viimasel ajal oleme saanud rõõmustada Ukraina vastupealetungi üle. Võimud on palunud avalikkusel ukrainlaste manöövreid mitte kommenteerida ega avaldada. Osa vaatlejaid järeldab sellest, et tegu pole täiemahulise pealetungiga, vaid üksnes katsega Vene vägesid idast veelgi ära tõmmata. Kus tõde peitub?

Esiteks, rõõmustada on veel vara. See pealetung on kestnud vaid neli päeva. Edenetud on, läbi on murtud üksikutes kohtades, aga kindlasti on veel vara rõõmustada.

Igasugune info mitte avaldamine on väga mõistlik. Operatsiooni julgeolek on alati kõige tähtsam. Üllatusmomenti selle rünnaku läbi viimiseks Ukraina üksustel ei olnud, kuna suve algusest on just selles piirkonnas edu saavutatud.

Kas see on petteoperatsioon ja päris rünnak tuleb kuskilt mujalt – seda on raske kommenteerida, selleks peaks teadma ukrainlaste sõjaplaane. Isegi kui ma neid teaks, siis ma neid kindlasti ei avaldaks. See on üks sõjakunsti nüansse, et üritada vastast võimalikult palju ära lollitada kuskil ühes rindelõigus, selleks et otsustavaid operatsioone viia läbi hoopis teises kohas.

Kui hästi ukrainlastel nelja päeva jooksul läinud on? Teadaolevalt on Hersonist põgenenud okupatsioonivõimu asejuht Kirill Stremoussov. Kui märgiliseks seda sammu saab pidada ukrainlaste edus?

Eks igasuguse sellise kõrge ametniku ja juhi põgenemine on alati hea märk. See näitab okupatsioonivõimude nõrkust, selle inimese enda argust. Võrdleme siin kasvõi [Ukraina] presidenti Zelenskõid, kes kogu selle sõja jooksul on olnud Kiievis ega läinud kuhugi ära. Need asjad on märgilise tähendusega, väga olulised moraalile just tsiviilelanikkonnale seal linnas. Rindejoonel need kahjuks väga palju eduks ei materialiseeru.

Ukrainlastel on läinud – ütleme eestlaslikult – normaalselt. Alati võiks minna paremini, aga alati on oht, et läheb kordades hullemini. Nagu ma ütlesin, neli päeva on natukene vara, et põhjalikke tulemusi analüüsida ja öelda midagi tulemuse kohta.

USA soovitab olla Ukrainal ambitsioonides realistlik – teha seda, milleks ollakse päriselt võimelised. Milleks siis Ukraina on praegu võimeline?

Seda ma ei ütle.

Mainiste oma ettekandes, et veel seitse kuni üheksa nädalat kestab aktiivne sõjategevus ja siis taandutakse kaevikutesse. Mida see sõja lõppemise perspektiivis võiks tähendada – kevadel hakkab kõik uuesti suure madinaga peale? Kas talvel saab Ukrainas mingitki rahu?

Talvel on tõenäoliselt rahulikum maastikul edenemine. Ma ei arva kuidagipidi, et see talvine sõda oleks teistmoodi, kui ta praegu on. Hästi palju kaugtulelööke, hästi palju suurtükiväe üksuste vahelist tulistamist ja sõda. Maastikul edenemine muutub väga-väga keeruliseks tulenevalt ilmastiku- ja maastikuoludest. Ja väga suure tõenäosusega võib kogu see asi kevadel edasi minna.

Eks mõlemad pooled kasutavad seda aega ära selleks, et relvastust, varustust, isikkoosseisu täiendada. Sellele asjale saab muudatuse tuua ainult lääneriikide jätkuv abi ja selle abi veel suurendamine ja kiirendamine. Ja mis kõige olulisem, pigem ühe portsuga abi andmine kui et kassi saba raiumise meetodil vaikselt tilgutamine. Siis on võimalik kevadel ukrainlastel edu saavutada.

Suurt rahunemist ei arva ma ka talvel. Kindlasti proovitakse, sõltuvalt talvest (ilmast – M.E), kaitseliine mõlemalt poolt ka talve jooksul. Kui kuskil mõni nõrgem koht avastatakse ja arvatakse, et võidakse pealetungis edu saavutada, siis seda ka kindlasti tehakse. Aga pigem jätkub kaevikusõda, nii nagu me oleme seda näinud Donbassis viimase kahe kuu jooksul.

Jaga
Kommentaarid