Eesti peaks nihutama merepiiri!
„See tähendaks 1993. aastal võetud merealapiiri seaduse paragrahviga 6 kehtestatud 12 meremiili laiuse territoriaalmere eranditut kohaldamist Eesti rannikumeres. Selle seaduse lisas 2 realiseeritud vabatahtlik keskjoonest taandumine põhjustas loobumist reast olulistest, rannikuriigile omastest õigustest ning kuuluks tühistamisele,” kirjutavad nad.
„Me ei eita, et meie vaadet küsimusele motiveeris Saksa-Vene gaasitrassi projekt mööda Soome lahe põhja ning eriti selle projekti kujunemise salapärased asjaolud. Lisame nimetatuile ka Saksamaa eelmise valitsusjuhi mõneti ebaselged motiivid astumisel projekti teostava Venemaa riikliku kontserni teenistusse.”
Allakirjutanud osutavad, et vastavalt rahvusvahelisele mereõigusele võiks Eesti territoriaalvete piir kulgeda mööda Soome ja Eesti ranniku vahelist keskjoont, milles riigid leppisid kokku 18. oktoobril 1996.
„Kui mõlemad pooled, nii Soome kui ka Eesti, oleks kasutanud oma õigust territoriaalmerele täies ulatuses, siis puuduks nende vahel Soome lahes mis tahes territooriumiväline “koridor” ehk meie riikide piirid seisaksid vastastikku, mis aga säilitaks mis tahes kolmandatele riikidele “rahumeelse läbisõidu õiguse”.”
1993. aastal leppisid Soome ja Eesti noote vahetades kokku selles, et nad mõlemad “taanduvad” vabatahtlikult keskjoonest oma territoriaalmere piiriga kolme meremiili võrra, tekitades seega kuue meremiili laiuse koridori majandusvööndi näol, millel on sisuliselt avamere staatus sellistes küsimustes nagu laevasõit, merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamine, ülelend jms. Kuni 2005. aasta sügiseni see probleeme ei tekitanud.
Autorite hinnangul tõstatab Saksa-Vene gaasitrassi kokkulepe küsimuse Eesti-poolse merepiiri tagasinihutamisest “loogilisse ja õiguspärasesse kohta”, s.t keskjooneni. Siinkohal kehtib üks piirang: vastavalt kokkuleppele Soomega peab Eesti informeerima sellest Soomet 12 kuud ette.
Kui merepiiri nihutada, saab miskit merepõhja paigaldada üksnes rannikuriigi loal (mida ei pruugi anda) ja tingimustel. Ülelendude eest territoriaalmere kohal võib nõuda tasu õhuruumi kasutamise eest; majandusvööndi kohalt võib üle lennata vabalt ja tasuta. Territoriaalvetest läbisõit peab aga olema kiire ja katkematu (ankrusse võib jääda vaid rannikuriigi loal või hädaolukorras) nii, et ei ohustata rannikuriigi rahu, avalikku korda või julgeolekut. Territoriaalmeres on rannikuriigi õigused nii merekeskkonna kaitse ja säilitamise kui ka meresõidu ohutuse tagamisel oluliselt laiemad kui majandusvööndis.
Antud juhul on oluline ka teada, et merepõhja insener-geoloogiline uurimine tulevase gaasitrassi tarbeks tuleb teostada rannikuriigi, s.t Eesti ja Soome nõusolekul. Rahvusvaheline mereõigus nõuab, et ka teaduslikeks mereuuringuteks majandusvööndis on vaja rannikuriigi nõusolekut, mida tuleb taotleda kuus kuud enne uuringute algust. Rannikuriigil pole aga üldiselt õigust keelduda loa andmisest teaduslikeks mereuuringuteks välismaalastele, kui uuringud ei puuduta majandusvööndi ja mandrilava ressursse.
„Rahvana, kes vähem kui kahe kümnendi eest elas üle ohud, mis tulenesid võimalikust fosforiidikaevandamisest Virumaal, on meil ka moraalne õigus olla ülitundlik selliste ohtude suhtes, mis võivad hakata ähvardama meie merealasid — oleme ju eeskätt rannariik,” resümeerivad ühiskonnategelased.
Hardo Aasmäe on Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhatuse esimees, Igor Gräzin on riigikogu liige, Heiki Lindpere on Tartu ülikooli õigusinstituudi direktor, Juhan Parts on endine peaminister ja praegu riigikoguliige.
