Vaba turu kaitseks
Šokk on tabanud ka börsimaailma — on selgunud, et siseinfo kasutamine üliedukates aktsiatehingutes võib kaasa tuua reaalse ja kohalikus kontekstis kohatu karistuse. Kas tõesti ei tähendagi liberaalne demokraatia ja turumajandus piiramatut vabadust realiseerida oma mistahes moel hangitud konkurentsieelist?
Ebasündsuste levikut peab vist tõesti ohjeldama, kuid kas mitte polnud just vaba turg Adam Smithi meelest optimaalseima ressursipaigutuse efektiivseim saavutamise viis? Tõepoolest, kuid ainult siis, kui ta vastab täieliku konkurentsituru tingimustele: turule sisenemine ja sealt lahkumine on piiranguteta, hinnad kui info kandjad liiguvad vabalt, kaup on ühtlase kvaliteediga ja vastab kirjeldusele ning kõik turu osapooled omavad kauba kohta täielikku informatsiooni. Eelpool kirjeldatud juhul on tõesti põhjendatud lubada kõigil turuosalistel piiramatult oma erahuvi edendada ja “nähtamatu käe” toimel peaks optimeeruma ka üldine heaolu.
Kirjeldatud ideaalile vastavaid turge pole maises elus lihtne leida. Siiski vastab nendele nõuetele küllalt hästi aktsiaturg. Suurimad probleemid on seal viimase tingimusega — börsifirma juhtkond ja osa töötajaid omab paratamatult informatsiooni oodatavate majandustulemuste või käimasolevate liitumisläbirääkimiste kohta. Sellise “siseinfo” kasutamine börsitehingutes on börsireegllitega rangelt keelatud sõltumata info hankimise viisist. Kusjuures neid regulatsioone ei ole välja mõelnud mitte mingid sotsialistlikud valitsused, vaid rangete piirangute kehtestamisest on huvitatud börsiosalised ise.
Peavoolu majandusteooria ei ole kuni viimase ajani turule liiga suurt tähelepanu pööranud — turg on lihtsalt koht, kus nõudmine ja pakkumine kohtuvad ning kus kujuneb toote hind. Siiski omab turg kui majandustegevuse edukust mõjutav institutsioon olulist rolli kaubanduse ja majanduse arengus. Seda teemat on põhjalikult käsitlenud Ronald Coase oma 1937. a kirjutatud essees “Firma olemus”.
Coase toob sisse “tehingukulude” mõiste ning väidab, et ilma selleta pole võimalik seletada majandussüsteemide toimimist. Ka firmade tekkimise ja kasvamise põhjuseks on nimelt tehingukulude vähendamine (võrreldes turul sõlmitavate lepinguliste suhetega). Ilma tehingukuludeta majandus on Coase’i meelest nagu füüsiline maailm ilma hõõrdumiseta. Selle mõttearenduse eest anti Coasile viiskümmend neli aastat hiljem (1991) Nobeli majanduspreemia.
Niisiis eksisteerivad turud selleks, et hõlbustada vahetust. Lisaks füüsilisele infrastruktuurile on aga turuosalised juba keskajast alates kehtestanud erinevaid kauplemist korraldavaid reegleid ja piiranguid. Kaasaegse turu musternäidis aktsiabörs reguleerib tehingukulude vähendamise ning tehingute arvu suurendamise nimel turuosaliste tegevust detailselt. Börsireeglid kehtestab ja nende täitmist valvab riik puhtpraktilistel kaalutlustel, kuna tehingute osapooled ei viibi tänapäeval enam samas füüsilises börsiruumis.
Nüüd peaks olema selge, miks USA seadused siseinfo kasutamist börsil rangelt karistatavaks patuks peavad. Asi pole mitte selles, et keegi ahnepäts näppas kaaskauplejaid üle kavaldades mingid tühised 100 miljonit — küll nad tagasi maksavad, kui seaduserikkumine tuvastatakse. Otseseid kahjukannatajaid ju polnud!
Hulluks teeb moosivarguse asjaolu, et kurikaelad asusid kõigutama kapitalismi ja vabaturumajanduse alustala — tänu täpsetele regulatsioonidele hästi toimivat vaba turgu. Ja see oluline aspekt on minu meelest antud teema käsitlemisel jäänud seni tähelepanuta. Kurioosseks teeb juhtumi fakt, et seda tänapäeval elementaarset majandustõde tuletab eestlastele meelde meie unelmate Ameerika!
Annaks jumal Eesti riigile vähemalt nii palju paksust, et ta suudaks majanduse arengule orienteeritud seadusandluse ja selle jõustamise mehhanismide kaudu luua pikaajalist majanduskasvu tagava institutsionaalse raamistiku. Ja tundub, et on muidki eluvaldkondi, mis tsiviliseeritud ja üleüldisele heaolu orienteeritud ühiskonnas enamat riigipoolset korraldamist vajaksid.
