“Ärge kartke, Ta ei tule Teie juurde. Ta ongi siin. Ta on Teis enestes,” tsiteerib Lang Eesti Päevalehe arvamusveerul Tartu Püssirohukeldris etendunud “Adolfit”, viidates Hitlerile.

„Ma olen korduvalt hoiatanud Eestit kolmekümnendate aastate Argentina sündroomi eest,” kirjutab Lang. „Meie õnn on olnud Juan ja Evita Peroni sarnaste karismaatiliste liidrite puudumine. Kloune, kes poe taga jutlustavad eestlastest kui jumala valitud rahvast, keda takistavad maailma valitsemast ainult müüdavad poliitikud ja Euroopa Liit, on meil küllaga.”

Õnneks pole neil olnud oma kindralit või Putinit, kes neid ühe mütsi ja hääle alla oleks viinud. Ja ei tule ka, kui intellektuaalne eliit sellele vastu hakkab, lisab Lang.

Langi teeb ettevaatlikuks teatud ajakirjanduse uusvapslust pigem soosiv toon. Tema sõnul õhkub meediast verejanu.

„Kurb on tõdeda, et me ei oska teha vahet õiguse ja õigluse mõistel. Need ei ole samamahulised. Kõik, mida seadus ei keela, ei ole lubatud,” nendib Lang. „Eesti põhiseaduse preambulas seisab õiglus õigusest eespool. Sellel sõnade järjekorral on väga sügav juriidiline sisu. Soovitan sellesse sisusse süveneda ka Mihkel Pärnojal ja Edgar Savisaarel, kes mõlemad majandusministrina on väitnud, et kirjapandud seadusega vastuolus mitteolev käitumine on ka eetiline.”

Õiglus on õigusest kõrgem üksikisiku, mitte riigi ega ühiskonna huvides, kirjutab Lang. „Õigluse seadmine õigusest ettepoole riiklikes huvides viib õigusemõistmisele revolutsioonilise südametunnistuse alusel, mida õpetas terrorist Uljanov.”

Kas on vaja seadusi siis muuta, püstitab Lang küsimuse ja pärib teisalt: kuidas ikka läks nii, et me ei suuda omavahelises koostöös luua avatud ja tsiviliseeritud keskkonda nii kommunikatsioonis kui ka äris ilma riikliku sunnijõuta? Ta vihjab ka sellele, kuidas on sõbra Hans H. Luigega võidelnud ajakirjandusseaduse vastu.

„Riik omandab mänguruumi seal, kus vabad kodanikud ise ei suuda ühiskonna valdava enamiku jaoks vastuvõetavalt käituda,” nendib Lang. „Ma ei väida, et riik oma mänguruumi tingimata valesti kasutaks, aga see võib ka nii minna. Ajaloost on näiteid kuhjaga. Ärgem unustagem, et Adolf Hitler tuli võimule demokraatlike valimiste teel ja tema kehtestatud seadustel oli saksa rahva toetus.”