Toomas Alatalu: Liibüa ründamine meenutas Iraagi sõja alguspäevi
Kui juba operatsiooni alguses kõlab mõni teine noot, leidub alati kümneid vabatahtlikke, kes on valmis võõrast häält summutama. Kõige tobedam on olukord siis, kui sündmuste kulg on kiire ja ei jõuta vastuvõetvaid otsuseid korralikult vormistada. Pole valitsejatel täit ettekujutust asjast, pole seda ka ülitruudel alluvatel ja nii lähebki lahti oma arvamust ja hinnangut toimuvast omajate lahmimiseks. Nii oli Eesti ajakirjanduses Nõukogude ajal, nii on ka praegu, kui viidata mõnedele kommentaaridele minu Lähis-Ida ja Liibüa-teemalistele arvamustele, mis viimasel ajal on Delfis ilmunud.
Kuidas siis ikka on lood selle EL ja NATO ühtsusega antud konflikti puhul?
Alustan sellest, et 10. märtsil tunnustas Prantsusmaa Liibüa opositsiooninõukogu riigi ainsa legitiimse jõuna. Julge otsus, kuid reaalsus on ka see, et peale Euroopa parlamendi seda keegi eriti toetama ei kippunud. Põhjus oli lihtne – pärast Afganistani ja Iraaki saavad kõik suurepäraselt aru, et ameeriklased-eurooplased võivad küll saada kavalast diktaatorist lahti, ent mitte sealset rahvast oma kontrolli alla.
Võõras veri, nagu öeldakse. Sestap oli ilmtingimata vaja mõne araabia riigi sõjaväe kaasalöömist ning see pidi ka kindel olema. Just selles valguses tuleb vaadata Bahreinis (kus asub USA merebaas) 11. märtsil toimunud rahutusi, nende verist mahasurumist, uusi rahutusi, eriolukorra kehstamist, mille käigus sisenesid kuninga palvel 14.03 riiki Saudi Araabia, Qatari ja Ühendemiraatide väeüksused ja politseinikud.
Liibüa arenguteks vajalik komponent – araablaste väed teise araabia riigi territooriumil – sai läbi mängitud, tõestatud ja nagu teada, just Katar ja ÜAE ongi valmis oma vägesid Liibüasse saatma. Küsigem – kui operatsiooni „Bahrein“ poleks olnud, kas siis sõda oleks ka nüüd alanud!?
Järgnenud kogunemistest paar märkust URO Julgeolekunõukogu 17. märtsi resolutsiooni kohta. Arusaadavalt sellele viidatakse, ent tasub meeles pidada, et see sündis pärast pikki vaidlusi vaid soovist ta vastu võtta – sisu pidi olema säärane, et Hiina ja Venemaa ei paneks vetot. Samas liitus viimastega Saksamaa ja küsigem lihtsalt – kas Berliin oli oma seisukohas üksi või oli ka teisi EL-NATO liikmesriike, kes mõtlesid samamoodi? Kuna otsustav protsess käis teist nädalat, oli ju loomulikult, et konsultatsioonid ja vastastikkune kompamine käis.
Mööngem sedagi, et Saksamaa see hääletus ÜRO julgeolekunõukogus oli omamoodi pretsendentitu ja küsigem lihtsalt - kas Berliini seisukoht ja napp hääletustulemus mõjus stimuleerivalt või mitte teistele kõhklejatele!? Kas ka tulevikus saab olema nii, et ühed EL-NATO riigid hääletavad ÜROs otsustavates asjades ühtemoodi ja teised teistmoodi? Või oli tegu mingi tulevikus tulemusi andva kombinatsiooniga EL-Venemaa suhettes!?
Järgnev peaks enamusele paremini meeles olema – Prantsusmaa pressis oma liini kiirelt edasi ja oli ka kaasaminejaid. Vähe, ent piisavalt. Pühapäeval toetajate nimekiri pikenes. Muidugi saab asju mitme nurga alt võtta, ent kui ikka ühine üritus, siis peaks nagu kõik korraga tegutsema!? Või kuidas? Teatud käitumismalli näitab ka Lapimaal 18.-20.03 ettenähtud grupi EL välisministrite + Türgi välisministri kohtumise ärajätmine. NATO liikmesmaa Türgi peaminister jõudis pärast Julgeolekunõukogu resolutsiooni nõuda vaenutegevuse lõpetamist Liibüas. Grupil väikeriikidel oli võimalus Türgiga vahetus kontaktis olla, ent sellest loobuti!?
Tahes-tahtmatult tuletab toimuv meelde Iraagi sõja ettevalmistamist, kus eelhäälestatuse väljakuulutamine (8 Lääne ja 10 Ida-Euroopa riiki) küll toimis, ent sõjategevuse algades läks lahti samasugune tilkumine, nagu nüüd Liibüa puhul. Pole ülearune lisada, et ka äratulek Iraagist ja Afganistanist kulgeb samamoodi – ühed lihtsalt ikkagi tulevad ära, teised agiteerivad kõiki kohale jääma ja kolmandad sõdivad. Loomulikult ei ütle ükski neist eri käitumismalli kasutajatest, et ei toeta missioonide lõpetamist või et kavataseb NATOst lahkuda. Sama loomulikult ütleb ametlik propaganda, et kõik lahkumised sõjatandrilt käivad kokkulepitult liitlastega, ent reainimene tunneb juba ammu, millest õhk on tiine ja loeb jälle ridade vahelt. Sestap ei maksa erutada, kui keegi konstateerib, et jälle – kahjuks jälle – löövad ELis ja NATOs läbi erinevad käitumismallid.
Toomas alatalu
