Delfi: Luuserid laiali peksta

Kui roppsuu-röökurist riigikogulane Janno Reiljan avaldas lootust, et valimiste käigus pühib rahvas kõntsa riigikogu saalist minema, siis löödi lärmi palju, sest saadik ei või endale säärast sõnakasutust lubada. Praegu võib öelda, et Reiljani räigelt sõnastatud lootust jagab laiem avalikkus — rahva ja võimu vastuolu on suurem kui eales ning käimasolev valimiskampaania aina süvendab seda.

Kuigi kampaania kaudu püüavad juba võimul olevad ja veel mitte võimul olevad tegelased meile eriti lähedale tulla, meid lubaduste ja kingitustega ära osta, vaatab suur osa inimesi toimuvat hämmeldunult pealt ja tunnistab naabrimehele, et on ikka hirmus. Ja tahaks ju küll toompealased välja vahetada, aga pole ju, keda valida — kõik seal riigikogus aina valetavad ja vassivad, aga värsket verd eriti peale tulemas ei ole.

Valijate ja valitavate lõhet suurendab teadmine, et selle aasta algusest peale on viilimine riigikogu tööst eriti suured mõõtmed võtnud. Teadagi, miks: vaja valijatele surnud rebaseid, kohvipakke ja lilli jagada. Vaja korraldada propagandatrükiste väljaandmine ja sokutada oma nimi makaronipakile või vorstijupile. Sisulisest tööst pole enne valimisi enam juttugi.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, kuulutas maksumaksjate liit riigikogulased maksumaksja vaenlaseks riigikogu. Atonen võib küll räusata, et maksumaksjate liit on mõttetu organisatsioon, ent Delfi näeb liidu avalduses üht väga paljudest märkidest, mis kõnelevad üha süvenevast rahva ja võimu võõrandumisest.

Võib küll küsida, kas millalgi on inimesed ja võimkond paremal jalal seisnud kui praegu, ja vastata, et ei kunagi. Siiski on põlgus ja pettumus poliitikute suhtes saavutanud taseme, millest suurt sügavamale ei ole enam võimalik langeda. Resigneerunud valija aga ei pruugi oma põhiseaduslikku õigust kasutada, et kõnts Toompealt minema pühkida. Nõnda otsustavad valimistulemuse need vähesed, kes üldse võtavad vaevaks valima minna.