Jaan Tepp: Üksildane kaunis naine
Naine, kes täna näeb paremini kui kunagi varem, et tõde on relatiivne ja maailm koosneb vaid kirevatest fragmentidest, kipub nende unistavate meeste üle ironiseerima. Abielus olles neid kritiseerima ja neid korrale kutsuma. Ja mehed kipuvad sulguma enestesse, hoiavad distantsi ja asuvad otsima uut mittemoraliseerivat madonnakujundit. Kuid sisimas nad teavad, et nii nagu päevale järgneb öö, nii ei ole võimalik madonnakultus voorusteta, mida kaasaegne naine oma ulmades elavale mehele meelde üritab tuletada. Seega asub mees sublimeerima oma madonnavajadust läbi kujutava kunsti. Hea kui ta ei tee seda läbi fotograaf Jan Saudeki veidrate perversioonide. Veel parem kui me ei pea tõe pähe võtma mõtisklusi religioossest sadomassohismist ja otsima madonnakujundeid sublimeerimata jäänud energiast pulbitsevatelt vibe´delt.
Madonnakujundid on siin meie ümber, kuid me tahame neid imetleda vaid eemalt, säilitades oma individuaalsust ja naiste raskelt kättevõidetud iseseisvust. Nüüd troonib kaunis naine terviklikuks harmooniliseks maailmaks mitteosutunud universumi üle ja laseb selle sädelevaid kilde läbi oma kaunite peente sõrmede, imestades miks ta on üksi. Kuid ta on üksi, sest ta on uhke ja ilus ja liiga tark. Ta on altarimaalil eemalolev madonnakujund ja mees naudib seda. Võibolla vahetevahel rahuldab ennast läbi järjekordse lelu muretsemise või läbi põgusa kiresööstu, mis ei too aga madonnakujundit tema sisemaailmas reaalsusele lähemale. Aeg täiuslikuks madonnakultuseks on tegelikult meie maailmas küps. Küsimus on vaid selle ilmnemise vormides.
Fotograafia on üks selle ehedamaid võimalusi. Kuna oleme tagasi uues renessansis kus vormide autentne ilu võlub juhmistava jõuga meie meeli, siis uute altaripiltide loomisel saab kaamerameestel olema jätkuvalt tööd. Kuid see on piiri tunnetamise kunst. Valguse ja varju, ihukumeruste ja fooni mäng mis ei tekita pornograafilisi tundeid. Pilt kaunist naisest pole vaid vorm ilma hingeta. Iga kujund räägib meiega omal kindlal toonil. Ta kas vägistab meie meeli ja imeb välja jõude, mille olemasolu me ei tahaks tunnistada või loob samasuse tunde ilusa maailmaga milles me elame. Kujundid räägivad meile, et oleme unustanud olemise põhitõe — kust me tuleme, kuhu me läheme, mis on meie eksistentsi sisim mõte. Nad räägivad meile ka seda, et me oleme ilusad; me oleme vabad; me oleme varjude ja valguse mäng siidpehmel nahal. Need kujundid ütlevad ka seda, et me ei ole midagi rohkemat kui vaid vorm; räägivad sellest, et me oleme palju rohkem kui me kunagi eneste kohta teada võime saada. Nad meenutavad meile et vaatamata oma unistustele oleme siiski elavad inimesed emotsioonide kütkeis.
Fotol ennast paljastav naine, kes usaldab ennast valguse ja varju kätte, tekitab meestes tunde, millest neil reaalses maailmas puudus on — naine on õrn ja habras ja vajab kaitset. Kuid kas maailma värvilistel kildudel istuv naine teab seda oma iroonilises jõus? Hullumeelses maailmas peab võidutsema ilu. Seda teadsid juba vanad kirikumehed. Naine kui süütuse kujund. Ehk ka sõdade ja ristiretkede ajend. Aktifotol olevas naises on oma aegumatu süütus ja puhtus. Vatikani seinad on täis renessansiaegseid kauneid esteetilisi maale ja tsölibaadi vande andnud vaimulikud laulavad nende all oma igatsevaid koraale.
Ilu on lihtne, kuid seda tuleb osata ka lihtsalt näha.
