Shunichi Yamashita teab nii mõndagi selle kohta, kuidas radioaktiivne kiirgus tervisele mõjub. Kuid oma kodumaal Jaapanis on ta paaria, sest nõuab, et 2011. aasta Fukushima tuumaõnnetuse tagajärjel evakueeritud inimestele räägitaks, et ohud on palju pisemad kui nad arvavad. Kas tal võib õigus olla?

Yamashita sündis 1952. aastal Nagasakis, seitse aastat pärast seda, kui maailma teine aatompomm suurema osa linnast minema pühkis. “Mu ema oli 16aastane ja elas kahe miili kaugusel kohast, kuhu pomm kukutati,” rääkis ta mulle oma kontoris, mis asub samas linnas ja kus ta ikka veel oma 88aastase emaga elab.

Traumeeritud Nagsakis üleskasvamise järel pühendas Yamashita oma elu linna pommitamises ning teistes tuumaõudustes ja -katastroofides ellujäänud inimeste tervise uurimisele. Pärast maailma rängimat tuumaõnnetust Tšernobõlis 1986. aastal on ta külastanud Ukrainat enam kui sajal korral. Ta usub, et kui 28 tuletõrjuja surm ja 50 ravimata kilpnäärmevähi ohvrit välja arvata, oli saadud kiirituse tõttu surnud inimeste arv väike.

Kui 2011. aasta märtsis tsunami Fukushima Daiichi elektrijaama üle ujutas ja reaktorid sulama pani, kihutas ta sündmuspaigale. Ta asus kohalikke võime radiatsiooni osas nõustama ja aitas läbi viia 150 000 inimese terviseuuringu, kes õnnetusele järgnenud päevade jooksul evakueeriti.

Kuid kaks aastat hiljem on ta Fukushimas põlatud isik. Tema suurim kuritegu seisnes selles, et ta soovitas inimestel naeratada. “See juhtus avalikul koosolekul, 10 päeva pärast õnnetust,” meenutab ta. “Kõik olid väga pinges. Ütlesin, et ärge liialt muretsege. Laske lõdvaks. Naeratage. Mu kuulajad mõistsid mind. Nad said aru, kui tähtis on lõõgastuda. See aitab tugevdada immuunsüsteemi. Kuid hiljem kasutasid inimesed seda minu ründamiseks.”

Yamashitast sai õnnetuse põhjustatud pahameele piksevarras, ütleb Keit Akakura, Fukushima meditsiini kõrgkooli (FMU) pressiesindaja. Kool asub elektrijaamast umbes 40 kilomeetri kaugusel. “Siinses internetimaailmas on ta kurjuse kehastus.”

Tsunamile järgnenud päevadel haaras Jaapanit laialdane paanika. Maavärin ja üleujutused tapsid Jaapani idarannikul enam kui 15 000 inimest ja päästsid valla Fukushima tuumaõnnetuse. Valitsus ei andnud mingit informatsiooni radiatsioonitaseme kohta ja inimestel polnud aimugi, kas nad surevad. Teadmatuses hoiti isegi arste. “10 päeva ei olnud meil mingit infot,” ütleb FMU arst Koichi Hasegawa.

Enda elude pärast kartvad medõed hülgasid oma patsiendid. Arstid teistest piirkondadest abi ei pakkunud. Isegi Punane Rist kutsus oma töötajad tagasi, hüljates haiglad ja evakuatsioonikeskused, kus tuhanded tsunamiohvrid ja tuumaõnnetuse tõttu evakueeritud inimesed kogunesid. Tokyost saadetud päästevarud ei jõudnud kohale, sest keegi ei olnud nõus neid radioaktiivsesse “ohutsooni” viima.

Alles hiljem selgus, et kiiritus, millega rahvas kokku puutus, osutus tühiseks. Paljud ei usu seda tänini. “Vähem kui üks protsent mõjutatud inimestest said väliskiirituse tõttu suurem doosi kui üks millisiivert,” ütleb lastearst Sae Ochi, kes siirdus pärast õnnetust Fukushimasse vabatahtlikuks. Üleilmne keskmine taustkiirgus, mida saadakse looduslikest allikatest, on umbkaudu kolm millisiivertit aastas.

Kuid selleks hetkeks oli kahju juba tehtud. Seitse aastat hiljem ütlevad paljud Jaapani inimesed, et nad ei usu tuumaeksperte enam kunagi, sealhulgas ka kiirgusraviga tegelevaid arste. Osad nendest ekspertidest nimetavad seda “radiofoobiaks”, nii aga süüdistatakse ohvreid, kuigi tegelikud probleemid on mujal. Seega, millist kahju tehti?

Yamashita usub, et kui 28 tuletõrjuja surm ja 50 ravimata kilpnäärmevähi ohvrit välja arvata, oli kiirituse tõttu surnud inimeste arv väike.

Enamike tuumaõnnetuste puhul on suurim mureallikas radioaktiivse jood-131 välja paiskumise tagajärjel kilpnäärmevähki haigestumine. Jood-131 on vastik aine. Selle poolestusaeg on ainult kaheksa päeva ega jää seega püsima. Kuid sissehingamisel ja allaneelamisel - näiteks juues piima, mis pärineb saastunud rohumaadel toitunud lehmadelt - jääb see pidama kilpnäärmesse ja võib põhjustada kilpnäärmevähki, mis avaldub mõne aasta jooksul. Eriti ohustatud on lapsed. Ainuke ennetav ravi on anda kiirgusega kokkupuutunud inimestele mitteradioaktiivse joodi tablette, et kilpnääre üle ujutada ja ennetada radioaktiivse joodi neeldumist.

Kilpnäärmevähi epideemia puhkes pärast Tšernobõli. Radioaktiivne jood pääses valla ka Fukushima õnnetuse ajal, kuigi selle kogus oli vaid kümnendik sellest, mis Tšernobõlis. Kõik arstid, kellega rääkisin, nõustusid, et tegelik mõju elektrijaama lähedal elanud inimestele oli pisike. Seda põhjusel, et suurem osa sademetest liikus merele, kuna võimud korjasid potentsiaalselt saastunud toiduained kiiresti lettidelt ja jagasid jooditablette.

Sellest hoolimata alustati Fukushima laste seas pikaajalist sõeluuringut, et olla kindlad haigusnähtude mitteavaldumises. Ja sellest probleemid algasidki.

Algne kilpnäärmete ultraheliuuring, mis tehti kaks aastat pärast õnnetust - palju varem kui kiirituse põhjustatud kilpnäärmevähijuhtumid avalduda võiksid - avastas kilpnäärmeil arvukalt tsüste ja mügaraid. Kilpnäärmevähi juhtumeid leiti 113 võrreldes neljaga, mida arstid diagnoosiksid sama suure populatsiooni korral tavaolukorras.

Arstid nägid algset sõeltestimist kui lähtepunkti tulevikus tehtavate uuringute jaoks. Kuid puhkes hoopis pahameel, lehtede pealkirjad kuulutasid, et kilpnäärmevähi esinemise sagedus on tõusnud 30 korda. Nagu ütles mulle kohalik poliitik Baba Isao: “Kui ütled, et kiirgus probleeme ei põhjusta, siis kuidas on meil nii palju haigusjuhtumeid? Valitsus ei oska sellele vastata.”

Tegelikult oskab ja vastabki, väidab FMU kiiritusravi osakonna ameeriklasest juht Ken Nollet. Igas grupis leidub kilpnäärme diagnoosimata kõrvalekaldeid, sealhulgas vähki. Sõeluuring leiab need üles. Kõrge esinemissagedus oli ettearvatav.

Arstid seisid silmitsi lootusetu olukorraga. Nagu selgitas Nollet: “Avalikkust on selles väga raske veenda. Ja kui me püüame, nähakse meid tuumaenergia kaitsjate kaasosalistena.”
KAOSE JÄLJED: Toidupood nagu see seitse aastat tagasi pärast inimeste põgenemist maha jäi.

Kui enamus meditsiiniuurijatest usuvad, et mingit kasvu kilpnäärmevähi juhtumite osas ei toimu, siis kuidas on leukeemia ja teiste vähivormidega, mille avaldumine võtab palju kauem aega? Kas oodata on epideemiat?

Selles küsimuses on ekspertide vahel rohkem vaidlemist. Osad väidavad, et ükskõik kui väike ka kiirgusdoos poleks, suurendab see ikkagi vähiriski. Kui nii, siis võivad mõnisada üle Fukushima hajutatud inimest lõpuks saadud lisakiirituse tõttu surra. Kuid teised ütlevad, et puuduvad tõendid vähijuhtumite sagenemise kohta rahvaste seas, kes on kokku puutunud samasuguse kiirgustasemega nagu on Fukushimas. “Me ei näe, et radiatsioon Fukushimas võiks tervisele mõju avaldada,” ütleb London Imperial College´i professor Gerry Thomas.

Seega võis Fukushima olla tsunami ajal üks ohutumaid paiku. Ranniku lähedal uppus tuhandeid, kuid võib juhtuda, et keegi ei ole surnud ega sure ka tulevikus kiirguse tõttu, mis õnnetuses valla pääses.

Samas on leidunud küllaga teisi viise, kuidas oma elu kaotada. Ja tuumaõnnetus on põhjustanud inimeste tervisele tegelikke ja tõsiseid tagajärgi, millest võimud ei saa arstide sõnul mööda vaadata.

Näiteks oli evakueerumine kaootiline. Terved inimesed juhatati välja, kuid teised unustati. Osad invaliidid ja vanurid, kes maha jäeti, surid kodudes vedelikupuuduse ja nälja tõttu, ütleb Ochi. “Üks naine helistas keelutsoonist kiirabisse, sest vajas regulaaret hapnikravi, kuid keegi ei tulnud teda aitama.”

Umbes 40-60 vanainimest suri hülgamise või minemaviimise tagajärjel tekkinud trauma tõttu.

1200 hooldekodudes elanud vanurit hõlmanud uuring näitas, et evakueeritud vanainimeste suremise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul oli kolm korda kõrgem kui nende, keda ei evakueeritud. Neid ei tapnud radiatsioon, vaid evakueerimisega kaasnenud stress, selgitab evakuatsioonitsooni lähedal asuva Minamisoma linna arst Claire Leppold.

Leppoldi sõnul tabas evakueerituid veel üks surmade laine. Nimel seostatakse õnnetuse ja evakueerimisega umbes 85 suitsiidijuhtumist. Paljud inimesed põevad depressiooni. Nad joovad rohkem, liigutavad vähem, veedavad tunde telekat vaadates ja ei tunne enam, et nad omaksid oma elude üle kontrolli või mõistaksid, mis nendega juhtus. “Evakuatsioon võis selle rahva jaoks olla ohtlikum kui katastroof ise,” väidab ta.

Üks evakueeritutest, aednik Ryoko Ando kirjutas meditsiiniajakirja artikli, milles kirjeldab, et “kiirgusel ei olnud meie teadvuses kohta kuni selle hetkeni; ühtäkki avastasime, et see oli saanud osaks meie elust, mida me ei oska mõõta ega hinnata...me leidsime endid uppumas arvudesse, mis olid imelikes ühikutes, millest me kunagi kuulnud polnud, nagu siivert.”

Veerand uuritud noortest tüdrukutest tunnevad, et nad ei ole õnnetuse tõttu võimelised lapsi saama. Paljud vanemad kadavad, et nende lapsed haigestuvad kilpnäärmevähki. FMU katastroofipsühhiaatria osakonna juht Masharu Maeda kutsub seda tuumakatsetuse tagajärjel sündinud mutantkoletisest rääkiva filmi järgi “Godzilla efektiks”.

Leppoldi sõnul tabas evakueerituid veel üks surmalaine. Nimel seostatakse õnnetuse ja evakueerimisega umbes 85 suitsiidijuhtumit.

Mõned nimetavad seda “radiofoobiaks”, viidates, et see vabastab tuumatööstuse omapoolsest vastutusest. Kui õnnetusel on tegelikud psühholoogilised ja sotsiaalsed tagajärjed, mille eest on jaama juhid sama palju vastutavad kui kiirgus. Ja see tähendab, et väljavaated regiooni, sealhulgas nelja kummituslinna, kus kunagi elas 150 000 inimest, taasasustamiseks jäävad kesisteks.

Kannatada saanud reaktorites on jätkuvalt hirmutavates kogustes radiatsiooni. Tagajärgede likvideerimine võtab kümneid aastaid ja kümneid miljardeid dollareid. Kuid väljas, eemal mõnest mägedes asuvast kriisikoldest, on suurem osa evakuatsioonitsooni langenud radioaktiivsetest isotoopidest ära lagunenud ning tohutud kogused saastunud pinnast ja taimestikku on kottidesse pakitud ja eemaldatud.

Valitsus ütleb, et kui doosid langevad alla 20 millisiiverti aastas, on ohutu tagasi minna. See on seitse korda kõrgem kuid keskmine taustkiirgus, kuid palju madal looduslikust kiirgusest, millega miljonid inimesed üle maailma igapäev kokku puutuvad.

Yamashita usub, et poliitika on liiga ettevaatlik. Kohe pärast katastroofi väitis ta, et piirmäär peaks olema 100 millisiivertit aastas. “Inimesed oleksid võinud tagasi minna kuu aega hiljem, kui jood kadus,” ütleb ta nüüd. Ta usub, et eemale hoidmise psühholoogilised ohud on ammu ületanud kiirgusest tulenevaid riske. Paljud arstid, kellega suhtlesin, vaikimisi nõustusid temaga.

Kui tõde on, et enamus evakueerituid ei taha tagasi minna. Nad ei usalda eksperte ja pealegi said nad kompensatsiooni ja on mujal eluga edasi läinud. Jaama lähedal asuv evakueeritud linn Namie on ohutuks kuulutatud, kuid seni on tagasi pöördunud vaid mõni sada selle 20 000st varasemast elanikust.

Fukushimat ümbritseval tühermaal on valdav osa kiirgusest ammu kadunud. Kuid seal kummitab edasi.

Toimetatud peatükk Fred Pearce´i raamatust "Fallout: Disasters, Lies and the Legacy of the Nuclear Age"