Ratsionaalse valiku teooria lähtub eeldusest, et inimene-tarbija teeb mõistlikke ja loogilisi otsuseid. Just sellised otsused toovad kõige suurema kasu ja rahulduse nii otsustajale kui ka kõigile teistele. Ratsionaalsed otsustajad lähtuvad eesmärgist, mida on vaja saavutada. Nad planeerivad, et kiiresti täita konkreetne eesmärk. Vastavalt ratsionaalse valiku teooria­le eeldas Eesti Vabariigi valitsus, et alkoholi aktsiisi tõstmine vähendab alkohoolsete jookide ostmist ja toob riigikassasse raha, mis on kõigile kodanikele kasulik. Vähenevad auto­õnnetused, tulekahjud, lähisuhtevägi­vald, uppumissurmad jne. Paraneb elukvaliteet ning terved inimesed elavad kauem. See tugineb ideele, et kõigi inimeste otsused lähtuvad mõistlikest (ratsionaalsetest) arvestustest, et hoida raha kokku ja elada kauem. Tselluloositehase Tartu lähistele rajamise soov toetub samuti mõistusele ja loogikale. Peamine argument on vääristada Eesti puitu, sest tselluloos on kordades kallim kui väljaveetav puit. Raha soovitakse jätta Eestisse, paljude inimeste hüvanguks. Samuti leiaksid tööd paljud ja palgadki oleksid ilmselt tehases head. Paraku see ilus ratsionaalsete valikute teooria ei kehti igal pool ja kõigi juures.

Tegelikult tehakse pidevalt irratsionaalseid otsuseid ja seda ka majanduses. Nobeli auhinna laureaat majandusteadlane Herbert Simon (1916–2001) pakkus välja piiratud ratsionaalsuse teooria. Inimestel ei ole võimalik alati saada täielikku infot, et teha ratsionaalne valik. Tüüpiline on, et otsustatakse olukorras, kus täielik info puudub. Otsustamisel hakkavad mängima subjektiivsed tegurid. Selgituseks toon majandusteadlase Richard Thaleri huvitava tähelepaneku. Tuleb välja, et mõnikord on dollarid väärtuslikumad, teinekord jälle vähem. Nii on inimene valmis sõitma teise kaubanduskeskusse, et saada kümme dollarit võitu kahekümnedollarise ostu korral, aga loobub sõitmast teise kauplusse, et saada kümme dollarit võitu tuhandedollarilise ostu puhul. Dollari väärtus sõltub olukorrast, siinkohal ostu suurusest. Piiratud ratsionaalsuse teooria kehtib ka Lätis tehtavate ostude korral. Oletame, et võitsime kümme eurot õlle ostmisel Lätis. Samal ajal Tallinnas viibides me ei uuri kaupade hindu eri kaubanduskettides, et teha ratsionaalne otsus. Kui koduteele jääb Stock­manni toidukauplus, siis ostame sealt, kui Selver, siis Selverist... Maximasse ei taha uhkusest minna, Lätti sõita aga küll, et võita kümme eurot ja pealekauba saab kiruda valitsust ja kiita enda tarkust.

Alkoholi ostmine Lätist näib ostjale väga ratsionaalne, kuna nii hoitakse teatud rahasumma kokku (jättes võib-olla rehkendamata aja- ja kütusekulu, mis sellega kaasneb). Samamoodi ratsionaalne tundub valitsusele otsus tõsta aktsiise, kuna tervis on suurim vara. Kuid tervise pidamine suurimaks varaks on ilus, aga irratsionaalne – tegemist on nii valitsuse kui ka ostjate piiratud ratsionaalsusega. Piiratud ratsionaalsuse teooria seletab ka olematu Tartu tselluloositehase ümber toimuvat. Möll käib asja ümber, mida pole olemas isegi ­kõige üldisemal kujul. Kui asja pole keegi näinud, siis võib sellest kõike rääkida. Eriti markantne on, et kõigi erakondade poliitikud nägid ühtemoodi olematut asja. Tartu linna volikogus sündis ajalooline üksmeelsus. Suhtumine tselluloositehasese oli parteide­ülene. Kuidas on see võimalik? Sest alles siis, kui asi on juba olemas, hakkavad eri erakonnad seda erinevalt nägema. Näiteks, reformierakondlased hoomavad tselluloositehase kasumlikkust ja selle osa riigikaitses, sotsid uurivad naiste ja meeste vahekorda ning palgalõhet, EKRE otsib tehases mustanahalisi jne.

Maximasse ei taha uhkusest minna, Lätti sõita aga küll, et võita kümme eurot ja pealekauba saab kiruda valitsust ja kiita enda tarkust.

Kuidas seletada sellist ­vaadete erinevust? Positivistlik teadlane ­uurib temast sõltumatut reaalsust, asju nii nagu nad on. Postpositivistid aga leiavad, et teadlase teooria, väärtused ja kontekst mõjutavad ka seda, mida ja kuidas uurida. Nad tunnistavad ausalt üles, et teaduses on võimalikud uurimuse kalded. Kaldeid ei saa keegi heaks kiita, aga neid tuleb siiski arvesse võtta. Postpositivistid väidavad, et reaalsust konstrueeritakse. Isegi ilma kohta ütleb üks inimene, et see on hea, aga teine – halb. Mis siis veel aktsiisidest või kavandatavast tselluloositehasest rääkida. Tuleb leppida, et hinnangute taga on erinevad väärtused ja mõttemudelid. Absoluutset tõde ei kusagil.

Kuidas me siis tõeni jõuame? Kõige kindlam viis tundub olema kausaalne mõtlemine, mis avab seosed põhjuste ja tagajärgede vahel. Tõstad aktsiise ja tagajärjeks on raha riigi eelarves. Paraku kausaalne mõtlemine ei ole alati kõige õigem vahend, kui toimitakse ebamäärases olukorras, kus võib tekkida üllatusi. Näiteks alkoholiaktsiiside tõstmine mõjus üllatuslikult, riigikassa ootus­tele vastupidiselt negatiivselt. Ka tselluloositehase algatajaid üllatas möll, mis nende miljardiprojekti ümber tekkis. Valitsus oli ju mõttesse positiivselt suhtunud, aga rahvas hakkas õiendama. Kausaalne mõtlemine ei suuda tuvastada ettenägematuid juhtumeid.

Õnneks võib mõelda mitte ­ainult kausaalselt, vaid ka ressursside keskselt. See mõtlemisviis ei eeldagi konkreetse eesmärgi olemasolu, vaid hakatakse uurima võimalusi, mida saab teha olemasolevaid ressursse kasutades. Arvutiteadlane Alan Curtis Kay on öelnud ressursikeskse mõtlemise kohta: „Parim tee tulevikku ennustada on see luua.“ Näide kokandusest aitab selgitada selle mõtlemisviisi erinevust. Üks võimalus on küsida endalt, mida soovid süüa. Valid retsepti, hangid toorained ja valmistad endale maitsva roa. Teine võimalus on uurida, mis toiduaineid kappides juba leidub, ja nende põhjal otsustada, mida süüa teha saab. Esimesel puhul on olemas konkreetne eesmärk, teisel aga see puudub. Esimene on nagu kindral, kes teab, milline kindlus on vaja vallutada, teine on pigem maadeavastaja, kes võib juhuslikult ka Ameerika avastada. Kuidas haakuvad eesmärgi- ja ressurssidekeskne otsustamine maksupoliitikaga ning tselluloositehasega? Ei ole kahtlust, et mõlemal juhtumil lähtusid tegijad eesmärgikesksest otsustamisest. Oli vaja tuua raha riigikassasse või ehitada tselluloositehas.

Mis neid kahte nii erinevat lugu omavahel ühendab? Esiteks ei oldud valmis (negatiivseteks) üllatusteks. Ei eeldatud, et reaktsioonina aktsiisi­tõusule hakatakse Lätist nii suuri oste tegema. Ei arvatud ka, et tartlased avaldavad nii tugevat ­protesti tselluloositehase vastu. Teiseks ei ­uuritud kõiki muid võimalusi riigikassa täitmiseks. Lihtsam oli tõsta alkoholiaktsiisi, aga uute maksude loomiseks puudus julgus. Tselluloositehase planeerijad ei tulnud selle peale, et pakkuda välja mitu kohta, et tekitada nende vahel võimalik konkurents. Äkki oleks siis isegi Tartu tahtnud endale miljardilist tselluloositehast? Äkki oleks uus haisu vähendamise tehnoloogia teinud Tartu ülikooli maailmakuulsaks? On ju meie maailm täis kohti, mis haisevad.