Eestlanna töötab Tai lukshotellis, mille nädal maksab neli Eesti keskmist kuupalka
Tais on üsna kerge leida öömaja ka vähem kui kümne euroga. Mina otsustasin Phuketil kulutada ja majutusin kolm korda suuremate kuludega restoranikvartali keskmes paiknevasse hotellikesse, kus toateenija väsimatud käed olid luitunud käterätikuist voodile voltinud midagi luigesarnast.
Kuid kui hommikul asjad pakin ja taksole tõttan – taksomaffia on Phuketil jõuline, Uberit pole ligi lastud ning näiteks lennujaamast linna saamine võtab enam-vähem sama aja ja raha mis New Yorgis –, ootab mind ees sootuks teine maailm: Phuketi idaküljel paiknev Naka saar. Tollel rannikust vähem kui kilomeetri kaugusele jääval mägisel ja metsasel maakillul on hotelle vaid üks ning ka hinnad on eksklusiivsusele vastavad – näiteks nüüd, jaanuaris, läheks nädalake The Naka Island, a Luxury Collection Resort & Spas kahele romantilise eraldatuse otsijale maksma 185 409,40 bahti ehk umbes 4760 eurot. Hea uudis on see, et tolle raha eest saaks lisaks peavarjule ka hommikusöögi, samas pääseks nelja Eesti keskmise kuupalga eest öömajale vaid kõige soodsamasse villasse. Kes tahab näiteks isiklikku rannariba, peab olema valmis rahakotiraudu veel laiemalt avama.
Ao Po sadamakesse jõudes tuhnin bahte teksade taskust. Mul pole rahakottigi.
Ajakirjanikule vastu tulnud mustas kostüümis tailanna haarab krapsti tulija mõlemad kohvrid ning asub nendega paadisilla suunas vudima. Kohvrid on hiiglarasked ja ilmselt kõige rääbakamad, mida Naka saarel kunagi nähtud, kuid tailanna – hiljem selgub, et resordi majutusdirektor – ei taha privileegist külalist aidata sugugi kergelt loobuda. Vaevaga õnnestub lõpuks vähemasti üks sumadan enda kätte tagasi saada.
Vööri veest välja ajades hakkab hotelli valge kaater kihutama taamal rohetava saare poole. On pisut tuulisem ja pilvisem, kui Taist oodata oleks tahtnud, kuid see lisab jamesbondlikku dramaatikat. Muide, James Bondi filmist tuttav Khao Phing Kan, mis gravitatsioonireegleid trotsides rohekast mereveest taeva poole kerkib, polegi Nakalt kaugel. Päevaga jõuaks meritsi ära käia.
„Legend räägib, et kunagi elas siin suur draakon – näete, see mägine saar seal on tema pea, see on keha ja too seal saba,“ jutustab majutusdirektor soravas inglise keeles nagu küllap juba sadu korda varemgi ja kui mööda kõrgel veel kohal kulgevat puukaid Nakal lõpuks valge liivariba ja põõsasteni jõuame, laseb mul nuiaga tonksata suurt gongi: et draakon ärkaks ja teaks külalise soove täitma tulla. See on üks saare legendidest – või kui soovite, siis osavast marketingist.
Luikvalges kleidis Airika Sirak on The Naka Island, a Luxury Collection Resort & Spa müügi- ja turundusdirektor (direktoreid on 67 villa ja 13 deluxe-toaga hotellil veel kahe käe sõrmede jagu, alustades inimressursside direktorist ning lõpetades innovatsiooni- ja operatsioonidirektoriga) on Jüri tüdruk. Eelmisel kümnendil töötas eestlanna Tallinnas Peterburi teel Hiltoni kõnekeskuses reservation sales manager’ina, kuid kui keskus suleti – vahepeal oli konkurents palku Eestis sedavõrd kergitanud, et kõnede vastuvõtt tundus tõhusam Glasgow’sse viia –, pakkus Hiltoni kett Airikale valikuvõimalust jätkata karjääri Malmös, Suurbritannias või Tais, Phuketil.
Mõne aja pärast palkas Airika Hiltoni vana konkurent Marriott, mis ainsa globaalse hotelliketina kuulub veel ühele suguvõsale. Airika juhatas Marriotti Tai kõnekeskust ning lähetati siis tegema kolmeaastast karjääri Vietnamis, mis polevat töötamiseks sugugi „kerge maa“: „Ajaloolistel põhjustel on inimesed Vietnamis sellised „tugevad“; pole lihtne saada neid oma tahtmist tegema!“ Kuid läinud aastast on Airika tagasi Tais ning „tõstab nõudlust ja parandab hindasid“ korraga koguni kahes hotellis – lisaks Naka saare Luxury Collectioni hotellile ka Koh Samui Renaissance Resort & Spas. „Renaissance on muidugi viietärnihotell, mis kuulub premium-kategooriasse, ta pole luxury,“ tähendab Airika, rõhutades vaevumärgatava, kuid tähendusliku intonatsioonivahega erinevusi kahe hotelliklassi vahel. Samamoodi tõuseb ta hääl kergelt, hääldades ülevat sõna „villa“; võrreldes neid väikseid oma basseinide ja aiakestega maju 13 deluxe-toaga, mida Naka saare luksusresort nüüd on lisamas, et pakkuda klientidele senisest veelgi erinevamaid „hinnapunkte“.
Kes on need, kes tulevad siia eraldatud saarekesele privaatsust otsima? Palju on kliente Hiinast, palju on neid, kes otsustanud ärireisidel kogutud hotellipunkte lõõgastumiseks kulutada – selleks, et veeta resordis üks tasuta öö, peab lojaalsusprogrammiga seotud hotellides olema eelnevalt kulutatud 8333 kuni 12 500 dollarit.
Eestlasi Naka saarele väga ei juhtu, möönab Airika, kuid väidab samas, et eestlased on hotelliküsimustes palju rohkem teadlikuks ja „täiskasvanuks“ saanud. Aina vähem olla suhtumist, et võtame kõige odavama hotelli, mis võimalik (tõsi, ka mina ööbisin kolmekümneeueroses).
Miks hotelliketid maksavad sageli üsna vähe inimestele, kes töötavad retseptsioonis või hoopis tubade koristajana? Kliendikogemuse seisukohast on need ju väga tähtsad tööd.
„Ma olen täiesti nõus, need on kõik niihästi füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kurnavad positsioonid,“ ütleb Airika. „Olen ise praktika ajal töötanud hotelli vastuvõtus Tallinnas, ma olen teinud toateenimist, ma olen olnud hommikusöögilauas. Kui sul tšekib korraga välja 30 tuba ja korruse peale on kaks koristajat ja sul on viisteist minutit keskmiselt toa peale, siis... (ta ohkab kuuldavalt).
Otsustan sportlikust huvist (ja ehk ka veidike kadedusest) intervjuu rütmi elavdada ja pärin, et kuivõrd kaitstud on selline eraldatud saar võimaliku rünnaku eest – meenub Houellebecqi romaan, mille lõpus ekstremistlike püssimeeste tiim üht luksushotelli merelt ründab. Airika tundub vapustatud ning diktofonis valitseb viis-kuus sekundit vaikus. Siis hakkab Airika taas rääkima, hääletoon professionaalselt emotsioonitu: „Marriott on väga detailne kõiges, mis puudutab meie klientide turvalisust. Loomulikult me ei kirjelda laiale maailmale täpselt, mida me teeme, aga protsessid on paigas, policy’d on paigas, tiimid vastutatavd ööpäevaringselt erinevate olukordade eest.“
Aga soolase vee krokodillid?
„Ma olen olnud Aasias kümme aastat ja pole kunagi isegi mõelnud, et ma peaksin selle pärast muretsema,“ on Airika nüüd spontaansem. „Ma olen käinud siin korduvalt ujumas meres ja, ütleme nii, ei ole kohtunud krokodilliga.“
Kus on kodu?
„Mu vanemad on Eestis, mu vend on Eestis, Eesti on minu jaoks kodu ikkagi. Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma emigreerun. Ma ootan alati väga hea meelega võimalust Eestisse sõita – tavaliselt tuleb küll välja, et ma saan minna kord või kaks aastas. Aga siin ma saan teha seda, mis mulle meeldib; siin maailmajaos on lihtsalt nii palju seda hotelliarengut. Ma leian, et Eesti on hotelliküsimuses natuke... (pilk merel rändamas, püüab Airika otsida sobivat sõna) piiratud.“