„Think Big, Grow Fast, Scale Up“ ehk siis tõlkes „Mõtle suurelt. Kasva kiiresti. Skaleeri“ – nii kõlavad iduäri hüüdlaused Tallinnas Pärnu maanteel asuvas koostöötamiskeskuses Spring Hub. Noored hipilikud ettevõtjahakatised nikerdavad siin oma idufirmade kallal. Kuid just siin – ja mitte mõnes peenes kontorihoones – asub ka täiesti „täiskasvanud“ ja pealtnäha üldsegi mitte idufirmaliku 17aastase Kuressaare elektroonikafirma Incap Tallinna kontor.

Incap Electronics Estonia juht Otto Richard Pukk selgitab, et firma on võtnud teadliku suuna pakkuda teenuseid alates prototüüpimisest kuni masstoodanguni, nii tööstusettevõtetele kui ka idufirmadele.

Spring Hubis on Puki sõnul „kreatiivne nooruslik seltskond“, kust ettevõte on saanud juba mitu klienti. Pukk tunnistab, et see pole tavaline, et suured firmad iduettevõtetega sellisel moel suhtlevad. Aga Incap pole ka tavaline ettevõte.

Ta tegutseb Kuressaares 2000. aastast, kui soomlased ostsid seal ühe elektroonikatehase. Buumi ajal oli kontsernil tehaseid üle Euroopa. Kasvati agressiivselt ning lisaks elektroonikale tegeleti veel ka elektromehaanika, metallitöötluse ja muuga.

Kriis tõi suured raskused ja kainestas. Incap kolis Euroopa tootmise Saaremaale ühte tehasesse ning tõmbas tegevusi koomale – järele jäi vaid elektroonikatootmine. Aastatega on vaikselt jälle kasumilainele ronitud, eelmisel aastal käive (sh ekspordikäive) kahekordistus. Kevadel avas ettevõte uue, üle miljoni euro maksva tootmisliini. Kriisiaegsed koondamised on möödanik, ettevõtte töötajaskond on viimaste aastatega jõudsalt kasvanud.

Ka firma juhtimine on ümber korraldatud ning rohujuuretasandile toodud. Soome peakontor on pigem sümboolne ja seal töötab vaid kaks inimest. Otsused sünnivad kahes Incapi tehases kohapeal ehk Kuressaares ja Indias Tumkuris (Bangalore lähistel).

Üks teenindab Euroopa kliente, teine ­Aasia omi. Nii on firma võimeline kiiresti tegema hinnapakkumisi, valmistama tehniliselt nõudlikke prototüüpe või tegema seeriatoodangut.

„Elektroonikat ei ole odavam Hiinas toota,“ ütleb Pukk, kummutades levinud müüdi. „Juhul kui Hiina keskpanga intress on kõrgem kui Euribor, on siin investeerida odavam. Lisaks on Euroopas jõutud tööstuse efektiivsemaks tegemisega palju kaugemale kui Aasias.“
NÄITAB TEED: Incapi Eesti üksuse juht Otto Richard Pukk hindab noorte huvi elektroonika vastu kõrgeks, kuid ütleb, et valdkonna suhtes on palju eksiarvamusi.

Laias laastus võib Incapi tooted ja teenused jagada kolmeks. Esiteks valmistab ettevõte elektroonikaseadmete emaplaate ehk trükiplaate. Teiseks pannakse Saaremaal kokku ka mitmesuguseid lõpptooteid ehk siis emaplaatidele on pandud ümber plastist või metallist ümbris. Kolmandaks pakub firma ka logistikalahendusi ning projektijuhtimist. Ise tootedisainiga ei tegele, kuid on võimeline juhtima ühe toote valmimise protsessi alates ideest, lõpetades tootmisega.

Klientide nimetamisel on Pukk ettevaatlik. Eestlased võivad enese teadmata kasutada elektroonikatooteid, milles sees „killuke Saaremaad“. Incapi toodang juhib näiteks moodsaid tänavavalgusteid ning sisaldub miljonite Soome ja Norra kodude kaugloetavates elektriarvestites.

Kuid Pukk ütleb, et enamik firma toodangust tiksub siiski kusagil tööstuselektroonikas – mõnes masinas või robotis, näiteks meditsiinitööstuses.

Incapi tehase juht kinnitab, et põhimõtteliselt on firma Kuressaare tsehhis võimeline ka näiteks iPhone’e tootma – tehniline valmisolek on täiesti olemas –, kuid reaalselt nad õunatelefone tootva Aasia tehasega konkureerima ei hakkaks, sest iPhone on hinnatundlik toode.

EAS tunnustab „piirkonna ettevõte 2017“ tiitliga majanduslikult edukat ning regionaalselt olulist ettevõtet, kelle põhitegevuse kaudu edeneb kohalik elu.

Incap Electronics
Kuna lõviosa Incapi klientidest asub Skandinaavias, siis möönab ka Pukk, et väga palju tähelepanu firma Eestis ei vaja. „Kui me end telekas reklaamiksime, siis vaevalt et mõne uue kliendi leiaksime. Aga töötajate jaoks on tunnustus ikkagi hea.“

Saaremaa suurima elektroonikaettevõttena on Incap maakonnas paratamatult oluline tööandja. Kuid ettevõte panustab ka kohalikku ellu, toetades spordiüritusi ning robootika huvigruppe, võimaldab noortele tööpraktikat ning ajab ka sektori ühist asja, korraldades (muu hulgas konkurentidele) sertifitseerimiskoolitusi.

Järelkasvu leidmiseks teeb firma koostööd nii kõrgkoolidega kui ka põhi- ja keskkoolidega nii saarelt kui ka mandrilt. Incap toetab koolinoori, kes on veel praktika jaoks noored, kuid huvituvad inseneeriast.

Tänavu mais sõitsid Kuressaare koolinoored Incapi toel Taani robotivõistlusele First Lego League.

Incap Electronics
Surve tööjõukuludele polegi Kuressaare tehases teab mis suur: ettevõttes, mis võib mõnda toodet teha miljonites ühikutes, töötab vaid umbes 80 inimest.

Suur osa tööst on automatiseeritud: vajutad nuppu ja robotkäed laovad trükkplaatidele 80 000 komponenti tunnis! Küll rõhutab Pukk, et keegi peab need robotid ka programmeerima, ja siin otsib Incap oskustöölisi tikutulega taga nii Eestist kui ka teispoolt piiri.

„Eesti noortel on tehnikahuvi küll olemas, aga selle töö iseloomust teatakse vähe. Peame valgustama inimesi, et elektroonika ei ole tühine allhange – näiteks meie teeme oma väärtusahelas lõpptoodangut. Siit polegi võimalik kõrgemale ronida,“ ütleb Pukk. Incapi on tööle tulnud näiteks soomlasi ja rootslasi. Kuid suurima kohaliku tasandi „uudise“ pakkus firma sellega, et meelitas Kuressaarde elama ja töötama mehhiklase!

See juhtus nii, et ettevõttel oli lihtsalt üht spetsialisti vaja ning Eestis sellist meest ei leidunud. Leiti hoopis mehhiklane – diplomeeritud elektroonikainsener, kes õppinud ka programmeerimist ning töötanud omal alal USAs, Mehhikos ja Itaalias.

Aga mehe tööloa taotlus takerdus bürokraatiasse. Puki sõnul leidis politsei- ja piirivalveamet, et tegemist ei ole tippspetsialistiga, sest tema palganõue jäi teatud kriipsust allapoole. Olgugi, et palk oli sellise spetsialisti mõistes turutasemel.

Rootsis sündinud ja kasvanud ning muuhulgas Sri Lankal elektroonikatehase käivitanud Pukk leiab, et Eestil peaks olema palju leebem sisserännupoliitika, sest töökäte põud valitseb praktiliselt igas sektoris ning lähiaastatel vajame majandusse kokku kuni 200 000 inimest. Tema arvates ei peaks võõramaalasi paaniliselt kartma.