Õlakott ja slaavi mees - lahutamatud kaaslased
Ilmselt on austatud lugejad täheldanud teatud tüüpi Ida-Euroopa päritolu meeste lemmikmoekombot: lihtne dress, pika ninaga kingad ja väike pika rihmaga õlakott ehk manpurse. Anne Vetik uurib selle koosluse kujunemist ja nõuab selle legitimeerimist.
Manpurse’i teema üle mõtiskledes tuleb kohe alguses kokku leppida, et tegemist pole sugugi Ida-Euroopast pärit uue, vaid hästi unustatud vana nähtusega. Toogadel ja tuunikatel taskuid polnud, seega kandsid mehed kotte juba antiikajal. Kindlad saame olla selles, et manpurse’i esivanem kuulus kohustuslikus korras iga Vana-Rooma leegionäri garderoobi. Loculus ehk eesti keeles „väike koht“ oli pisemat sorti nahkkott, lõikelt ümbrikusarnane, pika nahkrihmaga varustatud ja ilmselt risti üle keha kantud. Arvatakse, et leegionär kandis loculus’es oma isiklikke tarbeid ja näkse. Ilmselt leiame ka ühest keskmisest tänapäevasest manpurse’ist näiteks Snickersi, telefoni ja omaniku kodu- ning autovõtmed. Leian, et sõna „loculus“ kõlab väga hästi, seega võiks eesti keeles kasutusel oleva kohmaka „meeste käekoti“ asemel vabalt just seda hakata kasutama. Saaks kuidagigi lähemale antiiksele kultuuritraditsioonile, mis meil üldjoontes puudub.