Jutukepikese minuni jõudes taipasin, et mul pole uue ­Ekspressi jaoks peas ideepoegagi. Ei midagi peale selle, millele olin mõelnud juba ammu: kuigi Eesti ajalehed kirjutavad poliitikutest ja poliitikast palju (kohati kohatult palju), pöörlevad demokraatliku valitsusprotsessi hammasrattad keskmise inimese jaoks võõralt ja kaugelt.

Rahvas, see anonüümne inimmeri, keda Põhiseaduse § 1 nimetab lahkelt „kõrgeima riigivõimu kandjaks“, on tähtsaima õiguse ja kohustuse oma õlgadelt poliitikute reele libistanud.

Aeg-ajalt – tavaliselt vaid valimiste eel – tuleb rahvas rahvaesindajatele küll meelde ning siis väljastatakse suurejoonelisi lubadusi, tõotusi ja ähvardusi ning kleebitakse kõik reklaampostid ja prügikastid üle hästiretušeeritud paraadpiltidega. Kui hääled jaotatud, tõttavad politikaanid ilmarahva silma alt taas ära; peituvad mäkrade kombel Toompea või linnavalitsuse poliitkoobastikku. Mida neis urgudes valimiste vahelisel perioodil tehakse, jääbki reeglina ebaselgeks, kuid küllap seal „valitsetakse“.

Vaid siis, kui poliitmaailmas ei suudeta omavahel milleski kokku leppida ning läheb kakluseks, kostub rahvani urusuuetest summutatud valukiljeid või ähvardavat mõminat.

„Aga valimised ja valitsemine ei ole ainult poliitikute asi,“ summeerisin juba tulisemalt. „Me peaksime lugejatele tutvustama, mismoodi igaüks saaks valimistel mitte ainult hääletada, vaid ka oma kandidatuuri üles seada – kuhu kandideerimiseks minema peab, mida seal öelda, milliseid dokumente esitada ja palju see kõik maksab. See õigus on kohalike omavalitsuste valimiste puhul olemas igaühel, kes Eestis elab, isegi teiste ELi riikide kodanikel!“

„Ma arvan, et sa peaksid ISE valimistel osalema,“ ütles keegi – arvatavasti hea kolleeg Tiina Jõgeda – pärast mõningast vaikust. „See oleks huvitav eksperiment.“

Ja vaatas mind mõtlikult nagu madu hiirekest.