PJ Harvey „The Hope Six Demolition Project“ (Island Records)

Areen ütles: „Selge on see, et „The Hope…“ on kõvasti sirgjoonelisem kui PJ Harvey 2011. aasta Mercury võitja „Let England Shake“. Võiks isegi öelda, et häbitult lihtne. Näiteks avalugu „The Community Of Hope“ on kõige banaalsem ja naiivsem kolmeduuri tudengi agitprop, ainult selle vahega, et selliseid tudengeid enam väga ei tehta. Ma olen neid duure ja seda meloodiat juba ammu tuhat korda kuulnud, aga PJ Harvey oma suudab mulle ikka mingit moodi hinge sisse pugeda.“ (­Lauri ­Tikerpe, 4.5)

Smõuk „Mõlk“ (Rist ja Viletsus)

Areen ütles: „Ausalt öeldes hakkas nende möödunud aasta viimastel tundidel ilmunud EP avalugu „Soojendades end iseenda headuse paistel“ mulle alguses vastu. Mingi kuradima eesti indie kõrvalmaitse jooksis sellest läbi, kuid läks õnneks loo korduste ja arenduste käigus sealt kuhugi kaduma, tehes ruumi Smõugi tõelistele taotlustele – kõlada nagu segu space-, kraut- ja endiselt mingil määral ka ­stoner rock’ist, kõmades seejuures minimalistlikult nagu prooviruumidemo, kuid sisaldades kõlapildis lisaks tempokuse mõõtmele ka avarust, jäädes seejuures meeldivalt naturalistlikuks. Ja pole ime, et see kõik avapalasse ära mahub, ikkagi kümneminutiline kompositsioon. Kuid sugugi mitte lühimängiva pikim.“ (Mart Niineste, 10.2)

Anderson .Paak „Malibu“ (Steel Wool)

Areen ütles: „.Paak on rohkem soulilaulja kui räppar, nii ei puksle „Malibust“ hoiatavaid rünnakuid, vaid mahedam ja pehmem äraolemine. Dr Dre viimasel plaadil hulka sõna saanud Andreson .Paaki plaat istub ilusti musta muusika traditsiooni, kus on plaadid, mis isiklikud ja soojad, natuke goofy’d, helide- ja kolinaküllased, segavad souli ja hiphoppi, akustilisi pille, digitaalseid stuudiotrikke ja sämpleid ning kus leiab kindlasti mõne kitarrisoolo ja riivatuse“ (Siim Nestor, 3.2)

Babyfather „BBF Hosted by DJ Escrow“ (Hyperdub)

Areen ütles:Dub on tema varasemaski loomingus ringi liikunud, aga tajuda 23 loost kaheksas, kuidas bass su muusikanärvid vastuvaidlemist mittelubavalt sülle võtab ja sind hüpitab, tundub kindla – ja mingis mõttes lihtsa – plaanina. Sama vastuvaidlematult on need lood muidugi väga head. Hästi valitud bassikäiguga pole mõtet võidelda, eriti kui tema ümber pole üleliigseid kaunistusi laotud, vaid ta on pisut militaristlik ja uhkes tumedas üksinduses läbi meelte kajamas.“ (Siim Nestor, 6.4, NA)

Pastacas „Pohlad“ (Õunaviks)

Areen ütles: „Kui teile „Pohlad“ esiotsa skättimine ei tundugi – ega jah, see ei ole vokaali füüsilise filigraansuse demonstratsioon ja klassikaliste džässfantaasiate punumine –, siis hetkel, kui te Pastaca laule omapäi ette kandma hakkate, te enam muidu ei saa kui plubili-pibili-pubili-pibilistades. Tema lugude vokaalid, olgu nad vastavalt loole hüperaktiivsed tikutoositeknod, päiksepaiste popid, diip hausi breigid, ehtsa Eesti karjamaa hõnguga folgid, eufooriline maanteekantri, koosnevadki üksnes silpidest. Klassikalisest skättimisest erinevalt võib aeg-ajalt registreerida ka päris ehtsaid sõnu. Teinekord mitut järjest.“ (Siim Nestor, 28.9, NA)

Mick Pedaja „Hingake/Breathe“ (Mick Pedaja)

Areen ütles: „„Seis“ seisab ilusti Pedaja esimese täispika plaadi keskel. Plaadi, mille kandev meeleolu on sarnane esimese suure hiti omaga. Quiet storm ja Sade new age’i tundmaõppinud indifolk-generatsioonile.

Produtsendid Raul Ojamaa ja Kostja Tsõbulevski on lisanud Micku haldjalikkudesse kuusikus uitavatesse briisidesse krõpse ja sahinaid, moonutatud vokaale, murtud rütme ja klõbinaid, mistõttu ei ole see sugugi tsivilisatsioonist eemal ürgmetsas valminud plaat, vaid rahvusvaheliste raadiolainete ristumiskohas sündinud muusika.“ (Siim Nestor, 14.12, NA)

Rihanna „Anti“ (Westbury Road)

Areen ütles: „Kohe on sul nina all eksootiline hääl. Bänd on minimalistlik, aga piisav: lihtne bass, selge ja veidi lörtsuv trumm, õhkõrn elektri­orel ja sissesulanduv harmooniavokaal lainetamas taamal – positiivne, meeldiv ja otsene. [---] ­Tundub, et see on isiklik plaat, küpseb naine ja tema tunnetus ja ta ütleb ise, mida ta teha tahab, kuidas ja kellega, kust lugusid noppida ja aimata elutargalt, mis saab edasi, kasutades selleks kätte võideldud valikuvabadust. Siin plaadil on hinge ja ihu, valu ja õnne, koosolemist ja inimlikku lähedust, vaba ja moodsa maailma tunnetusega.“ (Janek Murd, 17.2,NA)

Jakob Juhkam „hh“ (Mortimer Snerd)

Areen ütles: „Ühes oma hiljutises intervjuus räägib Juhkam uue plaadi ideena „muusikalisest sürrealismist“, kuid ma jäin kahtlema. Sürrealism meetodina toob su seest välja selle, mille olemasolu sa isegi aimata ei osanud. Toob nii totaalselt, et lisada pole enam midagi. Juhkam vist seda ei otsi. Ta tahab lihtsalt mängida, erinevaid asju teineteise kõrvale seada, ja ma pole ammu kuulnud nõnda ekstaatiliselt mängulist plaati. Tema tehniline arsenal võib olla keeruline, kui seda muusikateoreetilises keeles kirjeldada. Kuid tema muusika ise on oimetuks tegevalt lihtne oma toimelt.“ (Tõnis Kahu, 2.3, NA)

Radiohead „A Moon Shaped Pool“ (XL)

Areen ütles: „Ja siis järsku on nad platsis albumiga, kus on esil kõik see, mida olin jõudnud imetlema hakata. Ning arranžeeringutega, milliseid sel sajandil olin kuulnud vaid vanadelt Bacha­rachi ja Morricone plaatidelt. Ma ei uskunud, et keegi peavoolus veel säärase detaili- ja varjunditundlikkusega lagedale tuleb, paatost kartmata, kuid mitte kurnavaks muutudes. See kõlapilt on kohati naeruväärsuse piiril utoopiliselt pöörane nagu Gaudí arhitektuur, aga kuramus, kuidas koos püsib.“ (Berk Vaher, 18.5)

BadBadNotGood „IV“ (Innovative Leisure)

Areen pole veel öelnud, et: „„IV“ puhul tuleks bändi nimes teha muudatus NotBadGood­Good suunas, sest see on samm edasi kooslu­se puhul, mis segab jazz’i, hiphoppi ja funk’i nii orgaaniliselt kui lounge’likult. Ideid ja inspiratsiooni on ohtralt ja helipilt suurejooneline, lausa kinemaatiline. Samas jääb selgusetuks, millise olematu filmi helireaga on tegu, sest teemaarendused ei tule tervikuks kokku ja jäävad hüplikuks – kas tegu on põnevusfilmiga, mis romantikaga vürtsitatud, või dokumentaalfilm mõnest psühhootilisest urbanistlikust tegelasest? Kuid sellest hoolimata kõlab „IV“ värskelt ja lükkab BadBadNotGoodi arengus ette järgmise, võimsama lehekülje.“ (Erki Kodar)

Fotokollaaži pildid: Twocoms / Shutterstock.com, hurricanehank / Shutterstock.com, Rene Oonk / Shutterstock.com, Christian Bertrand / Shutterstock.com, JStone / Shutterstock.com, Northfoto / Shutterstock.com, Debby Wong / Shutterstock.com, DFP Photographic / Shutterstock.com, Scanpix, Felix Laasme, pressimaterjalid, Delfi