Lihttööline: ühel hetkel mõistsin, et ilma täiendõppeta ei hakka ma mitte kunagi inimväärset palka saama

Viimased 12 aastat olen liikunud ühelt lihttöölt teisele ja hädaldanud väikese palga üle. Lõpuks sai hädaldamisest ja suurepalgalise lihttöö otsimisest kõrini ning uue aasta saabudes viisin paberid kutsekooli sisse. Ootusärevus on suur – kas ameti omandanud inimese elu on siis kordades lihtsam ja kõrgemalt tasustatud?

Samal ajal kuulan kõrvalt, kuidas 24-aastane tubli noormees vahib edasi turvamehena. Tema tunnitasu on 2,58 miinus maksud ja kuupalgaks teeb see 350 eurokest. Noormees elab vanematekodus, mis on sellist sissetulekut arvestades ainuke võimalus.

Uuest aastast pandi sõbrale kohustusi juurde ning ta määrati suures kaubakeskuses vanemtöötajaks. Palgatõusust aga ei kippu ega kõppu ja küsimise peale kehitati lihtsalt õlgu! Nüüd vastutab väikesepalgaline mees kogu keskuse turvalisuse ja kaastöötajate käekäigu eest oma kahe ja poole eurose tunnitasuga!

Enne koolimineku plaani sai veel tööturul kriitilise pilguga ringi vaadatud ja sobilikku kohta otsitud. Käisin vestlusel trükikojas, kus tunnitasu üldises plaanis üsnagi kabe – suisa neli eurot miinus maksud. Töö kui selline aga ülimalt monotoonne ja suure müra sees 12 tunni kaupa. Minu ülesandeks oleks olnud ajakirjapakkide asetamine aluselt liinile. 12 tundi järjest siis.

Kõige rohkem jäin mõtlema selle peale, et alguses on alus parajalt kõrge, ühel hetkel aga hakkab pidev kummardamine alumiste pakkide järele ja mingit trenni selles üksluises liigutuses kahjuks näha ei saa, kuna treening on ikkagi tasakaalustatud liikumine.

Loodan, et uue aasta saabudes ärkab nii mõnigi teine lihttöö tegija ja asub end täiendama. Olen lõpuks aru saanud, et erinevalt põhjanaabritest, meie riigis väiksemaid mutreid ei hakatagi väärtustama. Enne jõuan mina kõrvad pea alla panna, kui lihtsama töö tegija inimväärse sissetulekuni jõuab.